Euroopas aretatud enim kasvatatavad seatõud (A. Lember)

Pjeträän (pr. Pietrain). Tõug on aretatud Belgias 1920-ndatel aastatel. Tänapäeval on pjeträäni tõugu sead laialt levinud kogu maailmas, eriti aga Põhja-Prantsusmaal. See tõug paistab silma eriti lihaselise tagaosaga. Täidlased on ka lanne ja küljed. Sigadel on peenike, kuid tugev luustik. Harjased on hallikasvalged, nahal on ebakorrapärased laigud. Pea on kerge, laia koonu ja laubaga. Kikkis kõrvad on lühikesed ja võrreldes pikkusega laiad. Kael küllalt lühike, kuiv. Põsed vähearenenud, mitterasvased. Rind on lai ja silindrikujuline. Selg on lai, sirge ja pikk. Singid ümarad, ulatuvad hüppeliigesteni. Sigadel on vähemalt 12 hästi arenenud nisa. Sea jalad on lühikesed, kõnnak vaba. Loomad astuvad liikumisel sõrgade esiäärtele. Kuuekuuselt kaaluvad suguemikud
80-90 kg, kuldid 90-100 kg, aastaselt vastavalt 125-140 kg ja 135-160 kg. Kaheaastaste emiste kehamass on 220-240 kg ja kuldid kaaluvad
250-275 kg, täiskasvanud loomad kaaluvad vastavalt 240-260 kg ja
280-300 kg. Turja kõrgus on täiskasvanud kultidel 0,75-0,85 m.

Saksamaal jõudluskontrollis olevate pjeträäni tõugu sigade jõudlusnäitajad olid 1993. a. järgmised: ööpäevane massi-iive 740 g; söödaväärindus 2,53 kg/kg; tailihasisaldus 64,3%; viljakus 10,6 põrsast; võõrutatud põrsaste arv 9,4.

Suur valge inglise siga ehk suur jorkširi siga on levinud kogu maailmas. Teda eksponeeriti esimest korda 1851. a. Inglismaal näitusel, välja panduna kangur Tuley poolt, keda peetakse selle sea aretajaks. Suur valge siga leidis kohe põllupidajate poolehoiu, sest ta oli suure kehamassiga, tugeva kehaehitusega ja hea sööda- ning karjamaa kasutaja.

Suure nõudluse tõttu tõusid Inglismaal tol ajal suurte valgete sigade hinnad väga kõrgeks, nii et esimesed kasvatajad said sigade tõuaretusest terved varandused. Eriti kuulsad olid kult Sampson ja emis Matchless, kelle eest on makstud tuhandeid naelsterlingeid. Suure valge inglise sea põlvnemine pole päris täpselt teada. Arvatakse, et suure valge sea aretamisel on kasutatud väikest valget ja kohalikke jorkširi sigu, kes omakorda olid saadud leisteri sigade ja vanade, vähe parandatud jorkširite omavahelisel paaritamisel. Inglise seatõugude aretuses on kasutatud ka mitmeid Hiinast toodud tõugusid ja Vahemeremaade sigu (naapoli, portugali). Suur valge inglise siga levis laialt paljudesse seakasvatusega tegelevatesse riikidesse.

Sead on valget värvi, ilma mustade harjasteta. Pea on keskmise suurusega ja nõgusa koonuga. Kõrvad on pikad, õhukesed, veidi ettepoole ja ääristatud pehmete harjastega. Rind on lai ja sügav. Jalad on sirged ja sõrad tugevad. Selg on pikk, sirge ja lai kaelast kuni ristluudeni. Singid on ilusad ümarad ja ulatuvad peaaegu hüppeliigesteni. Liikumine on kindel ja vaba.

Saksamaal jõudluskontrollis olevate inglise suurt valget tõugu sigade keskmised jõudlusnäitajad olid 1993. aastal järgmised: ööpäevane massi-iive 830 g; söödaväärindus 2,55 kg/kg; tailihasisaldus 63,1%; viljakus 10,5 põrsast; võõrutatud põrsaste arv 9,7.

Taani landrass (ingl. Landrace). Enam levinud ja tähtsamaks seatõuks Taanis on landrass (taani parandatud maasiga). Selle tõu aretuslugu on pikk ja ulatub eelmisesse sajandisse. 18. sajandi lõpul kasvatati Taanis kahte tüüpi sigu: jütlandi ja saare sigu. Neist esimesed olid suurekasvulised, sarnanesid põhjasaksa ja inglise pikakõrvaliste sigadega. Saare-tüüpi sead olid väikesed, lühikeste kikkis kõrvadega, tugevasti harjastega kaetud. Mõlemat tüüpi sead olid toore kehaehitusega, madala lihaproduktiivsusega, kuid hästi kohanenud kohalike söötmis-pidamistingimustega. Kohalikud sead ei rahuldanud talumeeste sel ajal üha kasvavaid nõudmisi sealiha tootmisel. 19. saj. alguses hakati Taanimaale sisse tooma sigu Saksamaalt, Inglismaalt, Portugalist, Hispaaniast, Indiast, Hiinast jm. Suurenes sigade arv ja paranesid nende produktiivsusomadused. Seakasvatus hakkas jõudsasti edenema. Juba 1850. aastal eksportis Taani Hamburgi ja teistesse Põhja-Saksamaa sadamatesse 2000 elussiga ja 900 tonni sealiha. 19. sajandi II poolel algas plaanipärane aretustöö, et välja kujundada tõug, mis vastaks nii Saksa kui ka Inglise turu nõuetele. Pika aja jooksul oli põhiliseks Saksa turg, kus maksti kõrget hinda 120-150 kg kehamassiga noorte nuumatud sigade eest. Peale selle müüdi peekonisigu Inglismaale ning rasvasigu Rootsi, Norrasse ja Põhja-Aafrikasse. Müügisigade saamiseks ristati taani kohalikke sigu inglise berkširi ja keskmise valgega. Seakasvatuse arengut soodustas mitmete uute tapamajade ehitamine 1865-1866 Kopenhaagenis ja Kristianshavenis ning 1879. a. Holstebros. 1887. a. keelas Saksamaa katku tõttu sigade sisseveo Taanist. Taani hakkas enam orienteeruma Inglise turule, kus raskekaalulistele pekisigadele eelistati pika kerega lihasigu, kes sobisid kvaliteetse peekoni valmistamiseks. Heade peekonisigade tootmiseks hakati Inglismaalt sisse vedama suuri valgeid sigu, keda ristati kohalike taani sigadega. Aretustöö paremaks organiseerimiseks hakati 1886. a. looma riigi subsiidiumide abil töötavaid tõuaretuse keskusi. 1890. aastal oli Taanis juba 88 landrassi ja 15 suure valge sea aretuse keskust, mille eesmärgiks oli kõrgekvaliteediliste suguloomade tootmine. Landrassi tõugu sigade populaarsuse kasvuga suurenes selle tõu aretusega tegelevate aretuskeskuste arv ja vähenes suure valge sea puhasaretusest huvitatute arv. 1959. aastal oli Taanis juba 256 landrassi tõu aretuse keskust ja ainult üks suure valge tõuga tegelev aretuskeskus. 1961. a. suletigi viimane suure valge sea aretuskeskus. Hiljem otsustati siiski, et ristandsigade tootmiseks on vaja puhtalt aretada ka suuri valgeid sigu, mistõttu 1970. a. organiseeriti 2 riiklikku suure valge sea aretuskeskust. Nii landrassi kui ka teiste Taanis kasvatatavate seatõugude aretuses mängis olulist osa sigade kontrollnuuma meetod, mille rakendamiseks loodi juba 1907. a. esimesed kontrollkatsejaamad. 1950. a. oli Taanis juba 5 kontrollkatsejaama. Need olid ehitatud tapamajade kooperatiivide poolt ja töötasid riikliku eksperimentaallaboratooriumi juhendamisel. Alates 1973. a., mil Taani astus Euroopa Ühisturgu (praegu Euroopa Liit), hakati Taanist tõusigu massiliselt välja vedama.

Landrassi tõugu sead on viljakad, varavalmivad, kiirekasvulised, heade lihaomadustega ja neilt saadakse kvaliteetset peekonit. Sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, kuid küllalt peene luustikuga. Värvus on valge, pea kerge, sirge koonuga, kitsa lauba ja suurte lontis kõrvadega. Kael keskmise pikkusega, liitub turjaga märkamatult, turi vähearenenud, roided kaardunud, rind sügav ja lai. Selg sirge või veidi kaardus. Kõhujoon sirge. Laudjas lai, lihaseline ja sirge. Singid hästi arenenud. Jalad sirged, liigesed hästi arenenud. Nahk elastne, peen, harjased läikivad, valged. Temperament elav. Landrassi tõugu sead on varavalmivad, noorsead on kiirekasvulised ja väärindavad hästi sööta. Tapmisel saadakse pikad, ühtlase õhukese pekiga lihakehad, eriti hästi on arenenud fileeosa ja tagumine kolmandik. Emised on viljakad, suure piimakusega ja hästi arenenud emainstinktiga.

Landrassi tõug kujundati välja pikaajalise selektsiooni tulemusel. Aretuses pandi põhirõhk sigade konstitutsiooni tugevusele ning nuuma- ja lihajõudlusele.

Saksamaal jõudluskontrollis olevate landrassi tõugu sigade jõudlusnäitajad olid 1993. aastal järgmised: ööpäevane massi-iive 839 g; söödaväärindus 2,74 kg/kg; tailihasisaldus 56,6%; viljakus 11,4 põrsast; võõrutatud põrsaste arv 9,7.

Ameerika Ühendriikides aretatud enim kasvatatavad seatõud

Esimesed sead Ameerika mandril pärinevad aastast 1493, mil Kolumbus oma teisel reisil viis Kuubale ka 8 emist. Esimesed Inglismaalt pärit sead sattusid Ameerikasse 1585. a. Kolonisaatorid vedasid pidevalt Euroopast mitmesuguseid sigu Ameerikasse kuni 17. saj. lõpuni. Koos kontinendi järkjärgulise koloniseerimisega nihkus ka seapidamine järjest põhja-lääne suunas. 19. saj. algul, mil ehitati raudtee, hakkas ka seakasvatus intensiivsemalt arenema. 19. saj. I poolel oli Kentucky osariik seakasvatuse keskuseks, 20. saj. 20-ndateks aastateks nihkus põhiline seakasvatusregioon põhja poole - Missouri ja Iowa osariikidesse. Tähtsaks sealiha tootmise kohaks kujunes ka Ohio osariik, kus kasvatati palju maisi, millega nuumati sigu.

Tugevaks impulsiks USA seakasvatuse arengus oli 1934. aastal taani landrasside sissevedu. Sissetoodud landrasside baasil kujundati USA-s landrasside head aretuskarjad ning aretati ka rida uusi tõuge: minnesota, montana, beltsvilli, merilandi jt. tõud. Uus etapp USA seakasvatuse arengus algas 50-ndatel aastatel, mil ameerika seakasvatajad hakkasid hindama sigu omajõudluse alusel. USA-s hakati esimesena (1952. a.) hindama ka elussigadel peki paksust (see käis esialgu skalpelli ja stiletiga, ultraheliaparaadid võeti kasutusele hiljem). Pikaajalise sigade sisseveo ja eduka aretustöö tulemusena kujunes USA-s välja palju suure jõudlusega seatõuge.

Djurok (ingl. Duroc) on üks levinum seatõug USA-s. Sead on ruuget värvi (helekuldsest kuni tumepruunini) ja suurekasvulised. Täiskasvanud kuldid kaaluvad 410 kg ja emiste kehamass ulatub 340 kg-ni. Tõug on aretatud riigi kirdeosas punasevärviliste sigade ristamise ja valiku tulemusena ning on oma nimetuse saanud samanimeliselt täkult, kelle omanik kasvatas New Yorgi osariigis punaseid sigu.

Djuroki tõugu sead on pika kerega, kaardunud seljaga, suurte ja lopsakate sinkidega. Sead on varavalmivad, saavutades üsna noores eas tapaküpsuse. Sigade liha- ja nuumaomadused on head, söödakasutus samuti. Ameerika tõugudest on ta üks kiiremakasvulisi. Sead on tugeva konstitutsiooniga, mistõttu sobivad suurtesse tööstuslikesse mehhaniseeritud seakasvatuskompleksidesse. Lihakeha kvaliteedi ja lihasuse poolest ületab djuroki tõugu sigu ainult hämpširi tõug. Emised on vähem viljakad kui enamikul teistel tõugudel, kuid hoiavad hästi põrsaid ja annavad võõrutamisel rasked pesakonnad.

Saksamaal jõudluskontrollis olevate djuroki tõugu sigade jõudlusnäitajad olid 1993. aastal järgmised: ööpäevane massi-iive 863 g; söödaväärindus 2,36 kg/kg; tailihasisaldus 58,7%; viljakus 10,1 põrsast; võõrutatud põrsaste arv 8,8.

Hämpšir (ingl. Hampshire) on üks vanemaid tõugusid Ameerikas. Põlvneb vanadest inglise sigadest, keda algselt kasvatati Šotimaal, kust nad levisid edasi Inglismaa lõunaosasse ning saavutasid laia leviku Hampshireši krahvkonnas. Hämpširi sead olid suurekasvulised, tugeva konstitutsiooniga, kasutasid hästi karjamaad ja ka nende lihaomadused olid rahuldavad.

USA Kentucky osariiki toodi hämpširi sead 1825.-1835. a. 1893. a. organiseerisid Kentucky farmerid esimese assotsiatsiooni ja 1904. aastal nimetati sead hämpširi tõuks. 1907. aastal kasvatati hämpširi tõugu sigu juba 30 osariigis. Praegu on tõug Ameerika Ühendriikides levinud kõigis osariikides ja on arvukuselt 3. kohal. Hämpšireid aretatakse puhtalt ning kasutatakse väga edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks. Hämpširi sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hämpširi sead on suure kasvuintensiivsusega, kasutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga lihakehasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Lihakeha kvaliteet on hämpširitel üks paremaid ameerika tõugude seas. Hämpširi tõug kujunes välja Ameerika väikestes farmides ja et farmeritel puudus alguses kindel aretusprogramm, siis ei saavutatud pikka aega vajalikku edu. Tõug hakkas massiliselt levima 20. sajandi
40.-60. aastatel, kui Ameerikas hakati tegema tõugudega võrdluskatseid ja heade lihaomadustega hämpširid hakkasid üha enam uut turgu vallutama. 1970. aastal loendati juba 130 000 tõusiga. Jõudluskontrolli alusel tehtava aretustöö tulemusena on hämpširid viimastel aastakümnetel väga tugevasti muutunud. Seakasvatajad on leidnud, et ükski teine seatõug ei ole nii lühikese ajaga sellisel määral arenenud. Hämpširitel on suurenenud kasvuintensiivsus, paranenud söödaväärindus ja lihakeha kvaliteet. Tähtis hämpširitele iseloomulik tunnus on hästi arenenud fileeosa ja suured lopsakad singid. Lihassilma suuruses ei ole USA-s hämpširitele vastast.

Hämpšireid kasutatakse laialdaselt nii Põhjamaades kui ka Lääne-Euroopas teiste tõugudega ristamisel. Ristandsead on väga heade nuuma- ja lihaomadustega.

Saksamaal jõudluskontrollis olevate hämpširi tõugu sigade jõudlusnäitajad olid 1993. aastal järgmised: ööpäevane massi-iive 735 g; söödaväärindus 2,44 kg/kg; tailihasisaldus 61,0%; viljakus 10,4 põrsast; võõrutatud põrsaste arv 8,6.

Vaata lähemalt http://www.ansi.okstate.edu/


Pjeträän


Pjeträän


Suur valge inglise siga


Taani landrass


Djurok


Hämpšir

Kuldisperma tellimine