EESTI SEATÕGUDE ARETAMISEST JA JÕUDLUSEST 1957...1990

V. Laanmäe

 Aretustöö baasi väljaehitamine ja kaadri komplekteerimine

Teistkordselt loodi seakasvatuse kontrollkatsejaam 17. märtsil 1957. a., mis alustas tööd Kehtna majandi baasil. Juba järgmisel aastal oli katsejaama koosseisus 5 töötajat
(V. Laanmäe, L. Voltri, A. Kruus, H. Just, T. Ilistom). Kontrollkatsejaama ülesandeks oli tõusigade jõudluse kontrollimine ning sigade ratsionaalse pidamise ja erinevate söötmisviiside uurimine ja täiustamine.

Sellel ajal oli kõige pakilisemaks tööks katsebaasi väljaehitamine ja vajaliku kaadri komplekteerimine. 1958. a. remonditi ja kohandati veterinaarravila kontrollsigade pidamiseks. 1959. a. valmis esimene rühmasulgudega sigala 200 kontrollseale (foto 1) ja 1964. a. teine, 384 individuaalsuluga kontrollsigala koos katsejaama töötajate tööruumidega (foto 2).

Aastatel 1964...1969 toimus Kehtna sovhoosi keskuse seafarmi rekonstrueerimine. Ehitati juurde nuumikute sigala ja söötade ettevalmistamise tsehh. See sigalakompleks võimaldas erinevaid searühmi pidada nn. tühi-täis printsiibil ja läbi viia emiste, imik- ja võõrdepõrsaste ning nuumsigade pidamise ja söötmise katseid. Rekonstrueeritud seakompleksis peeti 200 emist ja aastas toodeti ligi 5000 põrsast. Tänu tublidele tõufarmi töötajatele (A. Velleste, M. Virak, V. Umbsaar) kujunes see farm eesti peekoni tõugu sigade kõige paremaks tõuseakasvanduseks (1991. a. hindepunkte 99,9).

Kolmas kontrollsigala valmis 1974. a. See liideti teise sigalaga. Et siin oli 368 individuaalsulgu, siis koos teise sigalaga tõusis sulgude arv 752-ni (foto 3). Kolm aastat hiljem valmis Kehtnas vabariigi esimene sigade kunstliku seemenduse jaam 50 kuldikohaga (T. Vain, A. Hakmann). Keemialaboratoorium söötade ja lihakvaliteedi uurimiseks valmis 1980. a. (K. Eilart, A. Põldvere). Paralleelselt ehitusega tegeldi pidevalt ka uurimistööga.

Oluline kontrollkatsejaama struktuuri muutus toimus 1969. a., mil loodi ELVI seakasvatuse osakond (V. Laanmäe) järgmiste allüksustega: sigade kunstliku seemenduse laboratoorium (T. Vain), söötmissektor (L. Nigul), sealiha uurimise laboratoorium
(K. Eilart). Samal aastal oli seakasvatuse osakonnas kokku 19 töötajat, nendest teadustöötajaid 4.

Seoses uurimisteemade täitmisega toimus ka noorte teadlaste ettevalmistamine teaduskraadide kaitsmiseks. Seakasvatuse osakonnas tehtud uurimistööde alusel oli 1989. a. lõpuks kaitsnud edukalt põllumajandusteaduste doktori- ja kandidaadi väitekirja 7 teadurit (V. Laanäe, L. Voltri, T. Vain, M. Nuust, K. Eilart, A. Timmi, A. Põldvere).

Sigade uurimiskeskus ehitati välja ja rakendati tööle tihedas koostöös "EKE projekti", ELVI ning Kehtna majandi töötajatega. Sigade uue pidamistehnoloogia evitamisel tehti loomingulist koostööd ELVI mehhaniseerimisosakonna teaduritega (O. Vutt, M. Kuiv,
P. Lepasalu, J. Armulik). Küsimused, mis puudutasid katsesigade tervist ja nakkushaiguste vältimist, lahendati koos instituudi veterinaariaosakonna teaduritega (V. Tilga, E. Aaver,
A. Kaarma, O. Martma).

 

Foto 1. 50 rühmasuluga (200 kontrollsiga) kontrollsigala 1959. aastal (1964. aastast teostatakse siin sigade söötmis- ja pidamiskatseid)
Photo 1. Pig Testing Unit with 50 pens for holding groups, in all 200 pigs in 1959 (since 1964 feeding and keeping experiments are taken place here
B. Kadaja

Foto 2. Individuaalsulgudega kontrollsigala (ehitati 1964. a. ja liideti teise, 1974. a. ehitatud kontrollsigalaga). Selles on 752 individuaalsulgu
Photo 2. Pig Testing Unit with 752 individual pens (built in 1964 and a second unit added in 1974)
A. Juus

Foto 3. Kehtna Seakasvatuse Kontrollkatsejaam 1964. aastal
Photo 3. Kehtna Pig Testing Station in 1964
B. Kadaja

 

Eesti peekoni ja suurt valget tõugu sigade
nuuma- ja lihajõudlus

Esimesed tõusigade järglaste kontrollnuuma katsed viidi läbi 1958. a. selleks kohandatud veterinaarravilas. Tõufarmidest võeti vastu esimesed 48 kontrollpõrsast.

Esmalt töötati välja sobiv söödasegu ja nuuma- ning lihajõudluse hindamise metoodika. Seoses individuaalsulgude kasutuselevõtuga täiustati söödasegude koostist ning nuuma- ja lihakehade hindamise metoodikat. Koos põrsastega tuuakse tõufarmidest katsejaama ka veterinaararsti tõend põrsaste tervise ja veterinaarmenetluse kohta ning kontrollkaart. Kontrollkaardile on märgitud tõufarmi nimi ja kontrollrühma vanemate põlvnemise ning boniteerimise andmed. Põrsaste vastuvõtmisel märgitakse samale kaardile põrsa sugu, kõrva number ja kehamass ning põrsaste arenguklass. Kontrollnuuma lõpul saadetakse katsejaamast tõumajandile kontrollrühma atestaat, millele on märgitud kõik tähtsamad nuuma- ja lihajõudluse andmed. Kontrollsigade standardsöödaratsioone on täiendatud lähtudes söötade saamise võimalustest ja sööda tarbekohase proteiinitaseme tagamise vajadusest. Standardsööta anti kontrollsigadele kaks korda päevas isu järgi, lõssi aga normeeritult. Kehamassi vahemikus 25...70 kg said kontrollsead päevas standardsöödale lisaks 2 kg, 75...95 kg sead 1 kg lõssi. Alates 1983. a. asendati standardsöödas lõss lõssipulbriga.

Standardsööda koostis on toodud tabelis 1.

Tabel 1

Kontrollnuumal kasutatud söötade koostis (%-des) / Feed mixtures used for production performance testing

Söödad / Feedstuffs

1960-1982

1983-1990

Oder / Barley 75 80
Kaer / Oats 7 -
Nisukliid / Wheat bran 7 6
Söödapärm / Yeasts 2 3
Kalajahu / Fish meal 3 4
Rohujahu / Grass meal 4 2
Lõssipulber / Dried skimmed milk - 4
Söödakriit / Ground limestone 0,8 0,8
Söödakondijahu / Steamed bone meal 0,8 -
Keedusool / Common salt 0,4 0,2
  100 100

100 kg söödale lisati veel CuSO4 - 100 g ja ZnSO4 - 30 g
100 g CuSO4 and 30 g ZnSO4 were added to 100 kg of feed

 

Kontrollsigadele vajalikud söödad saadi kuni 1973. a. Kehtna majandist. Edaspidi eraldati standardsööda komponendid: lõssipulber, söödapärm, kalajahu ja osaliselt ka oder põllumajandusministeeriumi poolt. Mitmeid tähtsaid vitamiine (A, D3, B12, riboflaviin) ning mikroelemente (Mn, Co, I, Se) söödale ei lisatud, sest neid ei saadud vabariigist hankida.

Eesti peekoni ja suurt valget tõugu kontrollsigade nuuma- ja lihajõudluse kohta ajavahemikus 1960...1989 võib tuua järgmised andmed: 1960. a. oli eesti peekoni tõugu sigade keskmine massi-iive 671 g ja suurel valgel tõul vastavalt 657 g. 1989. a. olid need näitajad vastavalt 706 ja 731 g. Seega suurenes antud ajavahemikul keskmine ööpäevane massi-iive eesti peekoni tõul 35 g ja suurel valgel tõul 74 g. Söödaväärindus paranes sellel ajavahemikul eesti peekoni tõul 0,42 sü/kg ja suurel valgel tõul 0,52 sü/kg. Ka varavalmivus paranes eesti peekoni tõul 3 ning suurel valgel 10 päeva võrra.

Samal ajal paranesid ka eesti peekoni ja suurt valget tõugu kontrollsigade lihajõudluse keskmised näitajad (Laanmäe, 1962, 1970, 1981, 1983; Eilart, 1991). 1960. a. oli eesti peekoni tõugu kontrollsigade keskmine lihakeha pikkus 94 cm ja 1989. a. 98 cm ning suurel valgel tõul vastavalt 92 cm ja 98 cm. Eesti peekoni tõugu sigade lihakeha pikkus suurenes
4 cm ja suurel valgel 6 cm. Samal perioodil õhenes keskmine seljapeki paksus eesti peekoni tõugu sigadel 9 mm ja suurel valgel tõul 10 mm. Aastail 1970...1989 suurenes eesti peekoni tõugu sigade lihassilma pindala (musculus longissimus dorsi) keskmiselt 3 cm2 ja suurel valgel tõul 4 cm2 (Laanmäe, 1974).

Meie tõusigade jõudlusomaduste paranemine viitab sellele, et sigade aretajad on kontrollnuuma oskuslikult kasutanud. Kontrollitud jõudlusega parimate kultide ning paaride valiku tulemusel paranesid ka tõusigade soovitud nuuma- ja lihaomadused.

 

Eesti seatõugude lihakeha anatoomiline ja morfoloogiline koostis

Eesti seatõugude lihakeha morfoloogilise koostise ja kvaliteedi uurimiseks oli katses kokku 160 siga, sellest 80 eesti peekoni ja 80 eesti suurt valget tõugu. Neid sigu peeti Kehtna kontrollsigalas ja söödeti standardse söödaratsiooniga. Eesti peekoni tõugu kontrollsead olid 10 kuldi (6 kuldiliinist) ja suurt valget tõugu sead 10 kuldi (7 kuldiliinist) järglased. Katsesigade nuuma- ja lihajõudluse keskmised andmed on toodud tabelis 2.

Tabel 2

Kontrollkatsesigade nuuma- ja lihajõudlus / Fattening and meat performance of tested pigs

Näitajad
Item

Ühik
Unit

Eesti peekoni tõug
Estonian Bacon

Suur valge tõug
Large White

Sigade arv / No. of pigs   80 80
Kehamass / Live weight

kg

   
kontrollnuuma lõpul / at the end of testing

"

93,3 94,0
tapaeelselt / before slaughtering

"

92,0 91,3
Massi kadu nälgimisel ja transpordil / Weight loss in fasting and transport

%

2,0 2,9
Lihakeha mass / Carcass weight

kg

69,7 69,5
Tapasaagis / Dressing percentage

%

75,8 76,1
100-kg massiga sea vanus / Age at 100 kg of live weight

p /d

178,0 186,0
Ööpäevane massi-iive / Daily live weight gain

g

720 686
Söödaväärindus / Feed:gain ratio

sü/kg
FU/kg

3,91 3,92
Seljapeki keskm. paksus / Backfat depth (average)

mm

32,6 33,5
Seljalihase lõikepind / Area musculus longissimus dorsi

cm2

28,9 29,1

 

LIHAKEHA TÜKELDAMINE JA DISSEKTEERIMINE

 

Lihakeha kudede koostisest saadakse kõige täpsemad andmed nende eraldamisel - dissekteerimisel. See meetod on aga töömahukas ja kulukas, mispärast lihakehast tükeldati üks lihakeha poolkülg. Paljude autorite uurimused tõendavad, et lihakeha parem ja vasak poolkülg on bilateraalselt sümmeetrilised, seetõttu ühe poolkülje analüüs annab tõepärased andmed kogu lihakeha koostisest (Breidenstein et al., 1964).

Katsesead tapeti Tallinna Lihakombinaadis ja lihakehad poolitati läbisaagimisega piki selgroolülisid. Tapapäevale järgneval päeval kaaluti lihakeha poolküljed ning parem poolkülg tükeldati. Poolküljele märgiti metoodikas ettenähtud luukoe osade alusel erinevate jaotusosade lõikepiirid nii, et need erinevad jaotusosad oleksid ka omavahel võrreldavad (tabel 3).

Eesti peekoni tõugu emiste singis oli lihaskude keskmiselt 63,0, orikatel 61,7 % ning suurt valget tõugu emistel 63,0 % ja orikatel 60,5 %. Lihaskoe osa esitükis oli peekoni tõugu emistel ja orikatel vastavalt 63,0 ja 60,2 % ning suurel valgel tõul 60,6 ja 58,4 %. Need osad on ka mõlemal tõul kõige lihaskoerikkamad. Selja-nimme ja ribi-kõhutükis on lihaskude mõnevõrra vähem. Mõlemat tõugu sigadel on lihakeha väärtuslikum osa sink, mis sisaldab nii absoluutselt kui ka suhteliselt rohkem tailiha ning vähem rasv- ja luukude. Ka esitükk, millest saadakse nn. esisink, on taine ja sisaldab suhteliselt vähem rasvkude. Singiga võrreldes on selles aga märgatavalt rohkem luukude. Selja-nimmetükis ja ribi-kõhutükis on aga rasvkude tunduvalt rohkem kui singis ja esitükis. Selja-nimmetüki väärtust tõstab aga pikk seljalihas, mida kulinaarias hinnatakse kõrgelt kui karbonaadiliha. Taisemaid lihakeha osi tuleks seetõttu kaubastada ka keskmisest kõrgema hinnaga.

Tehti kindlaks ka mõlema tõu sugupooltevahelised erinevused kudede koostises. Eesti peekoni tõugu emistel oli lihaskude rohkem kui orikatel: esitükis (P<0,01), ribi-kõhutükis (P<0,01) ja selja-nimmetükis (P<0,01), singis kudede erinevuse olulisus puudus (P>0,05). Ka suurt valget tõugu emistel oli lihaskude rohkem kui orikatel (Laanmäe, 1974).

Eesti peekoni tõugu kuldi Tiiter 6647 järglaste lihakeha oli lihaskoerikkam võrreldes teiste kultide järglastega, keskmiselt 58,0 %, rasvkoesisaldus oli aga väikseim, 24,2 %. Võrreldes neid andmeid tõu keskmiste näitajatega (tabel 4) selgub, et kuldi Tiiter 6647 järglastel oli lihaskude 3,5 % rohkem ja rasvkude ligemale 4,0 % vähem kõigi katses olnud eesti peekoni tõugu sigade keskmisest. Seda kulti tuleb kõrgelt hinnata, sest ta annab järglastele hästi edasi lihakeha koostise soovitud omadusi.

Tabel 4

Lihakeha koeline koostis kultide järgi / Carcass tissue composition of the boar's progeny of different lines

Kuldid
Boars 

n

Poolkülg
Half carcass

Lihaskude
Lean tissue

Rasvkude
Adipose tissue

kg

kg % v% kg % v%

 Eesti peekoni tõug / Estonian Bacon

Tiiter 6647

12

28,36

16,45 58,0 5,6 6,84 24,2 16,5
Mõnus 1347

12

28,47

15,67 55,0 4,9 7,87 27,7 10,2
Sireen 3073

12

27,99

14,83 53,0 4,3 8,01 28,6 11,0
Komeet 7157

11

28,29

14,47 51,5 7,1 8,66 30,6 13,6
 Eesti suur valge tõug / Large White
Ain 1195

11

27,78

15,64 56,4 9,5 7,82 28,0 21,4
Anti ; 71

12

29,08

14,26 49,1 6,5 10,38 35,7 10,3
Tabu 3321

11

29,01

14,81 51,0 9,6 9,57 32,9 14,3
Tempo 1093

12

28,24

14,47 51,2 5,8 8,80 31,2 10,2
Tõrges 283

11

28,22

15,53 55,0 9,1 7,84 27,8 20,2

 

Kuldi Mõnus 1347 järglaste lihakehas oli lihaskude keskmiselt 55,0 ja rasvkude
27,7 %, mis on ligilähedane tõu keskmisele tasemele. Kuldi Tiiter 6647 ja kuldi Komeet 7157 järglaste võrdlusest nähtub, et erinevused lihakeha lihas- ja rasvkoe vahekorras olid küllalt suured. Nii oli Tiiter 6647 järglaste lihakehas lihaskude 6,6 % rohkem ja rasvkude 6,4 % vähem kui Komeet 7157 järglastel.

Eesti suurt valget tõugu kuldi Ain 1195 järglaste lihakeha oli lihaskoerikkaim, keskmiselt oli selles lihaskude 56,4 %. Ka kuldi Tõrges 283 järglastel oli lihakehas suhteliselt rohkesti lihaskude, keskmiselt 55,0 %. Kõige taivaesema ja rasvarohkema lihakeha andsid aga kuldi Anti 71 järglased. Selle kuldi järglastel oli lihakehas lihaskude keskmiselt 7,3 % vähem (P<0,01) ja rasvkude 7,7 % rohkem (P<0,01) kui Anti 1195 järglastel. Anti 71 järglaste lihakehas oli ka katses olnud kultide järglastega võrreldes lihaskude keskmiselt 3,8 % vähem ja rasvkude 4,6 % rohkem.

Kokkuvõttes võib öelda, et katses olnud kultidest peab kõige kõrgemalt hindama eesti peekoni tõugu kulti Tiiter 6647 ja eesti suurt valget tõugu kulti Ain 1195. Nendel kultidel olid head pärilikud omadused kvaliteetse liha tootmiseks. Nad andsid erinevate emistega järglased, kelle lihakehas oli tunduvalt rohkem lihaskude ja vähem rasvkude kui katses olnud teiste kultide järglaste lihakehades. Tõu piirides kuldid kudede jaotuse osas küllalt oluliselt erinevad. Seejuures märgitakse, et erinevused, mis ilmnevad lihas- ja rasvkoe rohkuses või nende vahekorras, erinevad üldreeglina ka kõigi lihakeha jaotusosade puhul. Samal ajal aga tõdetakse, et erinevus kudede omavahelises vahekorras võib lihakeha üksikutes jaotusosades puududa või see erineb suuremal või vähemal määral. Lihakeha osades kudede omavahelise vahekorra seaduspärasuse tundmine võimaldab lihakeha koostise kohta teha prognoose ka üksikute lihakeha jaotusosade alusel (näiteks singi järgi).

 

Sigade nuuma- ja lihaomaduste korrelatsioon

Nagu eespool märgitud, annab lihakeha koostise, lihas- ja rasvkoe vahekorra kohta kõige täpsemad andmed lihakeha dissektsioon. See meetod on aga kulukas ja aeganõudev, mispärast selle massiline rakendamine kontrollnuumal ei tule arvesse. Tekib küsimus, millised on siis need objektiivsed lihakeha hindamise kriteeriumid, mida saaks hõlpsamalt määrata ja edukalt kasutada selektsiooni läbiviimisel? Kas ja kuivõrd joon- ja pindala mõõdud, kudede mass ning vahekord üksikutes lihakeha osades võivad arvesse tulla objektiivse selektsiooni kriteeriumina? Mida nad suudavad öelda aretajale, milline on nende aretuses kasutamise väärtus? Eeltoodud küsimuste selgitamiseks kasutati 160 kontrollsea lihakeha dissektsiooni ja mõõtmisandmeid, mille alusel leiti seosed üksikute nuuma- ja lihaomaduste vahel. Arvutati tõu kohta üle 40 korrelatsiooni- ja regressioonikordaja. Alljärgnevalt esitatakse näitena ainult mõned tähtsamad korrelatsioonid eesti peekoni ja suurt valget tõugu sigade kohta (tabel 5).

Lihassilma pindala ja poolkülje lihakoguse vahel leiti tihedad positiivsed seosed mõlema tõu juures - eesti peekonil r=0,741 (P<0,001). Regressioonivõrrand näitab, et lihassilma pindala suurenemisega 1 cm2 võrra kaasneb lihakehas lihaskoe massi suurenemine 243 g. Tihedad seosed olid ka pekipindala ja lihas- ning rasvkoe vahel. Need küllalt tihedad positiivsed ja negatiivsed seosed kinnitavad, et lihassilm ja selle peal asuva peki pindala võivad olla headeks selektsiooni kriteeriumideks. Sigade selektsioon nende näitajate alusel toob kaasa kudede vahekorra muutumise lihakehas. Lihassilma pindala suurenemine koos samaaegse peki pindala vähenemisega aitab kaasa lihakeha lihasuse tõusule. Tõusigade lihaomaduste hindamisel ja iseloomustamisel tuleb anda edasises aretustöös suurem tähtsus nendele seostele, mis on tihedad, kergemini määratavad ning tagavad lihakeha omaduste parandamise lihasuse suurenemise arvel.

Peki- ja lihassilma pindala suhe iseloomustab väga hästi lihakehas rasv- ja lihaskoe suhet, mispärast kasutatakse kontrollsigade lihakehade hindamisel ka seda näitu lihasuse indeksina. Kui nende kudede lihasusindeks on 1, siis on lihakehas võrdses koguses lihas- ja rasvkude. Mida kitsam on aga see suhe (0,9...0,8, 0,7 ja vähem), seda enam on lihakehas lihaskude või vastupidi. Nende uurimuste tulemusel täiendati ka kontrollsigade lihakehade hindamise metoodikat.

 Tabel 5
Lihakeha mõõtmete, kudede ja nuumaomaduste korrelatsioonid / Correlations between carcass measurements, tissues and fattening performance

Näitajad, mille vahel on leitud korrelatsioonikordaja
Values between which are the cofficients of correlation calculated
Eesti peekoni tõug
Estonian Bacon
Suur valge tõug
Large White
Lihassilma pindala / Area of musculus longissimus dorsi       
ja poolkülje lihaskude / and lean tissue of half carcass 0,741*** 0,669***
Pekipindala / Area of fat     
ja poolkülje lihaskude / and lean tissue of half carcass -0,573*** -0,641***
ja poolkülje rasvkude / and adipose tissue of half carcass 0,688*** 0,781***
Poolkülje lihaskude / Lean tissue of half carcass     
ja pekipaksus landelt / and backfat depth in loins -0,646*** 0,705***
Poolkülje rasvkude / Adipose tissue of half carcass     
ja pekipaksus landelt / and backfat depth in loins 0,771*** -0,626***
Singi lihaskude / Lean tissue of ham     
ja poolkülje lihaskude / and lean tissue of half carcass 0,707*** 0,707***
Filee / Fillet     
ja poolkülje lihaskude / and lean tissue of half carcass 0,522*** 0,522***
Singi rasvkude / Adipose tissue of ham     
ja poolkülje rasvkude / and adipose tissue of half carcass 0,790*** 0,765***
Ploomirasv / Suet     
ja poolkülje rasvkude / and adipose tissue of half carcass 0,790*** 0,636***
Pekipidala:lihassilma pindala / Area of fat:Area of musculus longissimus dorsi       
ja rasvkude:lihaskude / and adipose issue:lean tissue 0,765*** 0,803***
Massi-iive / Weight gain     
ja varavalmivus / and age at 100 kg -0,712*** 0,-814***
Massi-iive / Weight gain     
ja söödaväärindus / and feed:gain ratio -0,597*** 0,-518***

*** P<0,001

 

Liha värvus

Tailiha värvust peetakse üheks sealiha kvaliteeti iseloomustavaks tunnuseks. On selgitatud, et liha värvus sõltub pärilikest faktoritest, kuigi samal ajal mõjustavad seda ka ümbruskonna tingimused, tapaeelsed stressid ja lihakeha töötlemise tehnoloogia.

Sigade aretamisel taisuse tõstmise suunas täheldati Taanis, kuid ka teistes maades lihaskoe värvuse halvenemist. Taanis kasvas kahvatu värvusega sealiha osatähtsus 1955. a. 10 %-lt 1970. a. 20 %-le (Black, 1970). See sundis uurima sealiha värvuse muutumise põhjusi ja otsima abinõusid sellise kahvatu, pehme, vesise sealiha (pale, soft, exudativ P.S.E) tootmise vältimiseks. Mitmete autorite uurimused (Clausen, Nortoft Thomsen, 1961; Haring, 1963) näitasid, et kahvatul, heledal lihal on pH väärtus madalam (alla 5,5), tumedama värvusega liha pH väärtus on aga tunduvalt kõrgem (6,5 piirides). Liha värvuse muutusega käivad kaasas ka keemilised muutused lihaskoes. Tõestati (Schmid, 1968; Thomke, 1966), et degeneratsioonile kalduvais lihastes langeb pärast tapmist pH väärtus enam kui normaalsetes lihastes. See on põhjustatud glükogeeni kiiremast lagunemisest piimhappeks. Madalama pH väärtusega kahvatu lihaskoe värvuse võib põhjustada ka suur koormus transportimisel ja lihakeha jahtumise kiirus. Värske sealiha turustamisel, liha töötlemisel ja säilitamisel ei hinnata aga kahvatut pehmet vesist sealiha ja selle eest makstakse tootjale vähem.

Käesolevas uurimuses kasutati liha värvuse hindamiseks Inglismaa Sigade Järglaste Kontrollnuuma Komitee värviskaalat (National Pig Progeny Testing Bord color slide).

Liiga heleda lihavärvusega lihakehasid oli eesti peekoni tõul 2,5 % (2 lihakeha) ja eesti suurel valgel tõul 1,3 % (1 lihakeha). Katsesigade (dissekteeritud 160 lihakeha) lihakehade hindamise alusel tuleb pidada käesoleval etapil meie sigade liha värvust täiesti heaks.

Olulised erinevused liha värvuses erinevate kultide järglaste lihakehade juures puudusid.

 

Noorkultide kontrollüleskasvatamine

Selleks, et paremini varustada eelkõige sigade kunstliku seemenduse jaamu ning sigade tõufarme noorte kontrollitud heade kultidega, viidi Kehtna kontrollkatsejaamas läbi kolm noorkultide üleskasvatamise katset.

Katsemetoodika järgi saatsid sigade tõufarmid katsesse kultpõrsad, kes olid valitud pesakonnast, kus isa või ema oli kontrollitud ning saanud seejuures hea hinde. Kultpõrsad toodi katsejaama 80...90 päeva vanuselt, kusjuures nad pidid kuuluma arengult eliit-, I või II klassi. Vastuvõtmisel põrsad kaaluti ja paigutati eraldi kontrollsigade sulgudesse, mõõtmetega 2,35-0,95 m. Neid kulte peeti saepuru allapanul ilma sundliikumist rakendamata. Vastuvõtmise järel kõik katsekuldid dehelmintiseeriti ja neid söödeti kontrollsigadele ettenähtud söödaga. Söödad kaaluti üks kord päevas ja jaotati kahele söötmiskorrale. Kulte söödeti isu järgi (ad libitum) künast puderja söödaga.

Katse algas kultide 100 ja lõppes 180 päeva vanuselt. Katse lõpul (80...100 kg raskuses) mõõdeti ultraheliga kultide seljapeki paksus turjalt, selja keskelt ja landelt, mille alusel leiti keskmine seljapeki paksus 100 kg kehamassi juures.

Katseperioodi lõpul vaatas komisjon kõik kuldid kohapeal üle. Seejuures hinnati rangelt kultide liikumist, välimikku, jõudlust ja tervist. Kuldid, kellel oli tuberkuloosi positiivne reaktsioon, samuti suuremad välimiku vead (nõrgad jalad, mittenormaalne liikumine, nööritud rind, lanne, väikesed singid), prakeeriti (Laanmäe, 1993).

Tabelites 6 ja 7 on näidatud katsekultide aretusse suunamise ja prakeerimise andmed, samuti nende keskmised, ning rekordjõudlusega kultide andmed.

 Tabel 6
Kultide kasutamine / Using of boars

Katse nr, kultide
hindamise kuupäev
No. of trial, data
of evaluation of the boars

Kultide arv
No. of boars

Prakeeritud kulte
Expelled out from the breeding

Valitud aretuseks / Selected for breeding

kokku
total

suunatud / aimed

kunstliku see-menduse jaama
artifical insemi-nation station

seafarmi-desse
pig farms
1. 21.05.87 46

33

13

13 -
% 100

72

28

100 -
2. 29.10.87 47

26

21

7 14
% 100

55

45

33 67
3. 12.06.88 47

31

16

15 1
% 100

66

34

99 1
Kokku 140

90

50

35 15
% 100

64

36

70 30

Tabel 7

Aretusse suunatud kultide keskmine jõudlus / Production performance of the boars aimed for breeding

Katse nr.
Trial no. 
Aretusse suunatud kultide arv
Boars no.
Varavalmivus päevades
Age at 100 kg
live weight (days)
Ööpäevane
massi-iive, g
Weight-gain, g
Sööda- väärindus, sü/kg
Feed:gain ratio, FU/kg
Seljapeki paksus 100 kg kehamassi
juures, mm
Backfat depth at 100 kg live-weight, mm
Kehamass katse lõpul, kg
Live-weight at
the end of experiment, kg
sünnist alates katse jooksul
1. 13 183 554 832 3,44 20 99
2. 21 173 591 886 3,39 19 106
3. 16 181 549 785 3,46 18 99
Kultide rekordjõudlus
Tõug, kuldi nimi, nr.            
s.v. Vilgas  1491 165 639 1000 3,02 13 115
s.v. Nutt 87113 161 650 1000 3,37 18 117
e.p. Vait 2409 162 635 1013 2,94 18 110

s.v. - suur valge tõug / Large White
e.p. - eesti peekoni tõug / Estonian Bacon

 

Kokkuvõttes võib märkida, et noorkultide kontrollüleskasvatamine on sigade aretamisel üheks tähtsamaks abinõuks, mis võimaldab kindlaks teha parimad kuldid ja neid aretuses ka kiiresti sihipäraselt kasutada sigade jõudlusomaduste parandamiseks (fotod 4-6).

 

Foto 4. Kehtna sigade kunstliku seemenduse jaama eesti peekoni tõugu eliitklassi kult Sam 3025. Järglaste jõudlusandmed: varavalmivus 172 p, ööpäevane massi-iive 875 g, söödaväärindus 3,41 sü/kg, seljapeki paksus 21 mm. Kehamass kontrolli lõpul oli 106 kg
Photo 4. Estonian Bacon boar Sam 3025 belonging to the Kehtna A.I.S. The performance data of his progeny: no. of days from birth to the end of testing - 172 days, daily LWG - 875 g, feed:gain ratio - 3.41 FU/kg, backfat depth - 21 mm. Liveweight at the end of testing - 106 kg
A. Reinsalu

Foto 5. Kunstliku seemenduse jaama suurt valget tõugu eliitklassi kult Krolle 4419. Järglaste jõudlusandmed: varavalmivus 180 p, ööpäevane massi-iive 755 g, söödaväärindus 3,69 sü/kg, seljapeki paksus 20 mm, kehamass kontrolli lõpul 100 kg
Photo 5. Large White boar Krolle 4419 belonging to the Kehtna Artificial Insemination Station. The performance data of his progeny: no. of days from birth to the end of testing - 210 days, daily LWG - 755 g, feed:gain ratio - 3.69 FU/kg, backfat depth - 20 mm. Liveweight at the end of testing - 100 kg
A. Reinsalu

Foto 6. Kunstliku seemenduse jaama eesti peekoni tõugu eliitklassi kult Vulkaan 4125. Kontrollitud ja hinnatud 12 järglase järgi: varavalmivus 180 p, ööpäevane massi-iive 789 g, söödaväärindus 3,52 sü/kg, lihakeha pikkus 99 cm, seljapeki paksus 25 mm, lihassilm 32 cm2, selektsiooniindeks 132
Photo 6. Estonian Bacon boar Vulkaan 4125 belonging to the Kehtna Artificial Insemination Station. He was tested by 12 offspring and the performance data of his progeny were as follows: no. of days from birth to the end of testing - 180, daily LWG - 789 g, feed:gain ratio - 3.52 FU/kg, lenght of carcass - 99 cm, backfat depth - 25 mm, area of M. longissimus dorsi - 32 cm2, selection index - 132
A. Reinsalu

 

Sealiha liigiline koostis ja seda mõjutavad tegurid

Varutud sealiha osatähtsus on aastate jooksul olnud meie vabariigis väga varieeruv. 1960. a. moodustas peekoni liha sealiha toodangust 73,3 %, 1965. a. langes see aga 44 %-le ja 1971. a. 28,7 %-le. Samal ajal kasvas rasvasea osatähtsus. Kui 1960. a. moodustas rasvasealiha kogu sealihatoodangust ainult 9,8 %, siis 1970. a. tõusis rasvasealiha osatähtsus 39,3 %-le ehk suurenes 4 korda. Selline sealiha liigilise koostise muutumine ei olnud aga kooskõlas tarbimise nõuetega, mispärast rasvase sealiha turustamise ja säilitamisega tekkisid suured raskused. Tallinna kahes lihakaupluses, kus 1969. a. oli iga päev müügil taine peekonisea ja rasvane rasvasea liha, ostis tarbija kolme kuu jooksul üldisest sealiha läbimüügist 87 % õhema seljapekiga peekonisea liha ja ainult 13 % paksema seljapekiga rasvasea liha (Laanmäe, 1974).

Oli tarvis selgitada põhjused, mis tingisid tootmises mittesoovitavad nihked rasvasealiha suurenemise ja peekonisealiha vähenemise suunas. Sellele juhiti tähelepanu põllumajandus-, liha-piimatööstuse ja varumisministeeriumi käskkirjades.

Käskkirja nr. 166/261/114 alusel moodustati ametkondadevaheline komisjon, kellele tehti ülesandeks peekonisigade vastuvõtmise ja lihakehade hindamise õigsuse perioodiline kontrollimine lihakombinaatides. Komisjoni koosseisu määrati eelmärgitud ministeeriumide töötajad ja käesoleva kirjutise autor.

1971. ja 1972. a. uuris komisjon Tartu, Võhma, Tallinna ja Pärnu lihakombinaadis sigade vastuvõtmist, tapaeelbaasis hoidmist, tapale suunamist ja sigade lihakehade töötlemist ning lihakehade markeerimist.

Kokku hinnati tapaliinil ja lihakehade jahtumise ruumis üle 1500 eelmisel päeval tapetud ja markeeritud lihakeha (foto 7). Kõige suuremaid lahkarvamusi ning suvalist standardi tõlgendamist (riiklik standard GOST 7724-61 ja GOST 1213-61) põhjustasid nõuded, et I kategooria peekonisea lihakehal peab olema õhuke, kriimudeta, nahaaluse verevalumita, täppideta nahk. Lihakehad peavad olema ilma kõhuvoltideta. Lihakehas peab olema 6...7. roide kohalt tehtud lõikepinnal vähemalt kaks lihaskihti. Lihakeha rammususe määramisel on objektiivselt hinnatavad ainult lihakeha mass ja seljapeki paksus. Kõik teised nõuded on aga kirjeldavat laadi, subjektiivselt hinnatavad või raskelt määratavad, mis põhjustab sigade vastuvõtmisel ja lihakehade markeerimisel suuri vaidlusi ja eriarvamusi tootja ja töötleja vahel.

 

Foto 7. Kontrollsigade lihakehad Tallinna Lihakombinaadis
Photo 7. Pig carcasses in the Tallinn Meat Factory
A. Juus

Kontrollimisel selgus, et komisjoni kohaloleku päevadel oli kõigis lihakombinaatides vastuvõetud ja töödeldud sigade lihakehade hulgas peekoni, s.o. I kategooria lihakehade osatähtsus tunduvalt suurem kui eelnevail päevadel. Tapapäevale järgneval päeval jahtumisruumis hinnatud lihakehadest oli komisjoni hinde järgi, võrreldes lihakombinaadi hindega, peekoni lihakehade osatähtsus suurem 7...34 % piirides. Kontrollimisel tehti kindlaks, et kõigis lihakombinaatides hinnati vastuvõetud I kategooria peekonisigade lihakehadest suvaliselt II, s.o. lihasigade kategooriasse 9...34 %. Sigade lihakehade rammususe kategooria määramine näitas, et kehtivad sealiha markeerimise standardid on puudulikud ja vananenud ning need ei võimalda vajaliku täpsusega määrata lihakeha kvaliteeti ja sorti. Arvesse võttes lihakombinaatides tuvastatud sealiha markeerimise puudusi ja ka seda, et elanikkonda on tarvis paremini varustada taisema sealihaga, tehti asjaosalistele ministeeriumidele komisjoni poolt järgmised ettepanekud:

  • Välja töötada ja kehtestada sealiha hindamise uued riiklikud standardid, mis tagaksid sealiha sordi määramise objektiivselt hinnatavate ja mõõdetavate tunnuste alusel.
  • Tõstmaks tootjate huvi kvaliteetsema peekoni- ja lihasigade kasvatamise vastu diferentseerida sealiha kokkuostuhind nii, et peekoni- ja lihasead oleksid kallimad kui rasvasead.
  • Tarbija nõudel on vaja kaubandusvõrku suunata rohkem värsket või kergelt soolatud sealiha ka pakitud kujul.
  • Välja töötada ja kehtestada sealiha jaemüügi uued hinnad arvestusega, et taisemad lihakeha osad (sink, esitükk, selja-nimmetükk) oleksid suhteliselt kallimad rasvastest, vähem tailiha sisaldavatest osadest.

1983. a. septembris moodustas Riiklik Plaanikomitee komisjoni ülesandega välja töötada sigade lihakehade uued hindamise standardid, mis tagaksid vabariigis varutava sealiha koguses I ja II, s.o. peekoni ja lihasigade osatähtsuse suurenemise. Selle peamiseks põhjuseks oli ka asjaolu, et Nõukogude Liit nõudis üha enam I ja II kategooriasse kuuluvat sealiha.

Loodud komisjoni töös osalesid ka ELVI seakasvatuse osakonna töötajad, kes viisid läbi vajalikud katsed ja uurimused. Kehtestatud üleliidulises riiklikus standardis (GOST 1213-74 "Tapasead") on ette nähtud järgmised nõuded:

  • I kategooria, peekonisead: kehamass 80...105 kg, lihakeha mass 53...72 kg ja seljapeki paksus 1,5...3,5 cm;
  • II kategooria, lihasead: kehamass 60...150 kg, lihakeha mass 39...98 kg, seljapeki paksus 1,5...4,0 cm.

Sealiha varumine oli neil aastatel küllalt pingeline, sest Nõukogude Liit suurendas aasta-aastalt Eesti Vabariigi sealiha varumise plaani. Seetõttu pidid sovhoosid ja kolhoosid laiendama seakasvatust, ehitades uusi sigalaid ja rekonstrueerides vanu seafarme. Vabariigis ehitati ka kaks suurt seakasvatuskompleksi, Viljandi lähedal (EKSEKO) aastakäibega
54 000 ja Pärnu lähedal käibega 40 000 siga aastas.

Et stimuleerida eelkõige peekoni- ja lihasigade tootmist, muudeti 1985., 1987. ja
1989. a. sealiha varumise hindasid. Nii näiteks maksti 1989. a. tootjale tonni peekonisea (tapamass) eest 2310 rbl., lihasea eest 2100 rbl ja rasvasea eest 2020 rbl. Võrreldes rasvasea lihaga kujunes seega peekoni- ja lihasea liha hind vastavalt 19 ja 10 % kallimaks.
1989. aastal osteti ja tapeti vabariigis üle 1 270 700 sea, milest saadi 136 020 tonni sealiha (kolhoosid, sovhoosid, muud riilikud majandid ning elanikkond). Sellest moodustas 25 % peekoni-, 53 % lihasea-, 14 % rasvasealiha, mittestandardset sealiha oli 8 %. Liha varumisel olid seejuures küllalt suured erinevused rajoonide vahel. Nii näiteks varuti aastas kokku kõige enam peekonisealiha Kingissepa - 49 %, Haapsalu - 43 %, Kohtla-Järve - 34 %, Hiiumaal ja Pärnu rajoonis 30 %. Rasvasealiha varuti aga kõige rohkem Põlva - 27 %, Võru - 25 % ja Tartu - 23 % rajoonis (Eesti NSV Riiklik Statistikakomitee, 1990).

Kogu varutud lihast andis kaaluva osa sealiha. 1990. a. oli vabariigis varutud lihast 47 % sea-, 39 % veise, 2 % lamba- ja kitseliha ning 9 % linnuliha.

Kokkuvõttes võib tähendada, et uute sealiha standardite väljatöötamise ning varumishindade muutmise tulemusel suurenes taisema peekoni- ja lihasealiha tootmine. Elanikkonna varustamine parema, nõuetele vastava taisema sealihaga ja selle toodete kaubastamine jäi aga lõplikult lahendamata.

 

Sigade tõufarmid ja Sigade TÕULINE Väärtus

Sealiha toodangu suurendamise kõrval osutati enam tähelepanu ka tõusigade kasvatamisele ja aretamisele. Seda eelkõige seepärast, et tõusigade eest said tootjad kõrgemat hinda kui tapasigade eest.

Tõufarmide ja tõusigade arv kasvas kiiresti, sest nõudmine tõusigade järgi oli meie vabariigis, eriti aga NL teistes vabariikides küllalt suur ja nende müümiseks olid head võimalused.

1986. a. oli vabariigis 87 tõufarmi, neist suurt valget tõugu sigadele 55 ja eesti peekoni tõule 32. Kokku peeti neis farmides üle 315 600 tõusea. Tõusigadest oli suurt valget tõugu 74 % ja eesti peekoni tõugu 26 %. Tõufarmide keskmiselt oli suurt valget tõugu sigade farmis 4228 ja eesti peekoni tõufarmis 2598 tõusiga (tabel 8).

Tabel 8

Sigade tõufarmid ja näitajad / Characteristics of pure breed pig farms

 Näitajad
Item 

Suur valge tõug
Large White

Eesti peekoni tõug
Estonian Bacon

55 tõufarmi
55 pure breed pig farms

32 tõufarmi
32 pure breed pig farms

kokku
total
keskmine
average
kokku
total
keskmine
average
Tõusigu kokku / Pure breed pigs, no. 232535 4228 83129 2598
Emiseid / Sows and gilts, no. 33734 613 6513 2035
neist põhiemiseid / sows, no. 10672 194 3864 1208
Aastakeskmine põhiemiste arv / An average sows no. per year 13296,5 241,8 3795,7 118,6
Saadud põrsaid keskmiselt põhiemise kohta Pigs born per average sow 1201,3 21,8 730,5 22,8
Saadud kokku põrsaid / Pigs born, no. 360758   134706  
nendest hukkunuid / mortality 25987   10825 338,3
säilimise % / survival % - 92,7 - 92,0
Emiste keskmine viljakus / Pigs born per litter, no. - 11,5 - 11,4
Keskmine piimakus, kg / Litter weight at age 21 days, kg   58,5   60,0
Sugukulte kokku / Boars no. 1192 22,0 346 10
neist vanemaid kui 2 a. / older than 2 years 513 9,5 217 6,8
neist kontrollitud 2-3 järglasrühma alu-sel / tested on the 2-3 groups of progeny 119 2,8 79 2,5
2-a. ja vanematest kultidest järglaste järgi kontrollitud / tested on the progeny 23   36  
2-a. ja vanemate kultide kerepikkus, cm Body lenght of adult boars, cm   183,2   187,4

 

Suurt valget tõugu emiste keskmine viljakus oli 11,5 ja eesti peekoni tõul 11,4 põrsast pesakonnas. Emiste keskmine piimakus (pesakonna mass 21 päeva vanuselt) oli suurel valgel tõul 58,5 ja eesti peekonil 60 kg. Need andmed tõendavad, et suurt valget ja eesti peekoni tõugu emised on silmapaistvad nii hea viljakuse kui ka piimakuse poolest.

Katsejaamas kontrollitud emistelt on saadud kiiresti kasvavaid ja sööta hästi väärindavaid järglasi (fotod 8 ja 9).

Täiskasvanud emiste keskmine kerepikkus oli suurel valgel tõul 186,5 ja eesti peekonil 171,1 cm ning kultidel vastavalt 183,2 ja 187,4 cm. Siit nähtub, et eesti peekoni tõugu täiskasvanud emised ja kuldid, võrreldes suure valge tõuga, on sihvakamad. Nende keskmine kerepikkus oli suurem vastavalt 4,6 cm ja 4,2 cm.

Suurt valget tõugu sigade tõufarmides saadi 1986. a. põhiemistelt kokku 360 758 põrsast ehk aastas põhiemise kohta 21,8 põrsast. Eesti peekoni tõufarmides olid need näitajad vastavalt 85 903 ja 22,8 põrsast.

Eeltoodut kokku võttes võib tõdeda, et tõufarmides on tehtud tunnustusväärset tõuaretust. Emiseid on põrsaste tootmiseks intensiivselt kasutatud. Mõlemal tõul on laitmatud reproduktsiooniomadused. Aretuseks valitud sigade välimik on hea, konstitutsioon on tugev. Neid hinnatakse ka väljaspool meie vabariiki.

 

Foto 8. Kehtna sigade tõufarmi eesti peekoni tõugu eliitklassi emis Viida 1540. Järglaste kontrollnuuma andmed: varavalmivus 173 p, ööpäevane massi-iive 853 g, söödaväärindus 3,36 sü/kg, lihakeha pikkus 93,3 cm, seljapeki paksus 25,5 cm, seljalihase lõikepind 35,2 cm2, selektsiooniindeks 145
Photo 8. Estonian Bacon sow Viida 1540 belonging to the Kehtna Swine Breeding Unit. The performance data of her progeny: no. of days from the birth to the end of testing - 173 days, daily LWG - 853 g, feed:gain ratio - 3.36 FU/kg, lenght of carcass - 93.3 cm, backfat depth - 25.5 cm, area of M. longissimus dorsi - 35.2 cm2, selection index - 145.
A. Reinsalu

Foto 9. Kehtna sigade tõufarmi eliitklassi emis Kulla 582. Järglaste kontrollnuuma andmed: varavalmivus 180 p, ööpäevane massi-iive 804 g, söödaväärindus 3,63 sü/kg, lihakeha pikkus 99 cm, seljapeki paksus 27 mm, seljalihase lõikepind 37 cm2
Photo 9. Sow Kulla 582 belonging to the Kehtna Swine Breeding Unit. The performance data of her progeny: no. of days from the birth to the end of testing - 180 days, daily LWG - 804 g, feed:gain ratio - 3.63 FU/kg, lenght of carcass - 99 cm, backfat depth - 27 mm, area of M. longissimus dorsi - 37 cm2.
A. Reinsalu

 

Emiste hea viljakuse ja piimakuse tõttu on eesti peekoni tõug hinnatud ka välisriikides, kuhu teda on arvukalt müüdud. Aastail 1967...1974 müüdi eesti peekoni tõugu sigu Ungarisse 1032, Saksa DV-sse 168 ja Tšehhoslovakkiasse 75. Ungaris kasutati eesti peekoni tõugu sigu ühe komponendina hübriidsigade "Kahib" aretamisel ja Saksa DV-s hübriidliini nr. 250 kujundamisel.

Kõige rohkem müüdi aga meie tõusigu NL vabariikidesse ja meie oma tõu- ja tootmisfarmidesse. 1986. a. tõusigade müügi kohta on toodud andmed tabelis 9.

Esitatust nähtub, et suurt valget tõugu sigade tõufarmid müüsid vabariiki 1485 kulti ja 2341 emist ning eesti peekonisigade tõufarmid 888 kulti ja 526 emist. Seega müüdi vabariigi seafarmidele 5240 tõusiga. Teistesse NL vabariikidesse müüdi kokku 15 860 tõusiga. Kogu tõusigade müügist (21 000 seast) läks vabariigist välja 75 %.

 Tabel 9
Müüdud tõusigu 1986. a. / Pigs exported in 1986

Näitajad
Item
Suur valge tõug
Large White 

Eesti peekoni tõug Estonian Bacon 

Mõlemad tõud Both breeds

Kõik kokku 
kulte
boars
emiseid
gilts
kulte
boars
emiseid
gilts
kulte
boars
emiseid
gilts
Total %
NL vabariigid
Republics of the Soviet Union


5543


5540


2654


2123


8197


7663


15860


75
Eesti / Estonia 1485 2341 888 526 2373 2867 5240 25
Kokku / Total 7028 7881 3542 2649 10570 10530 21200 100

 

KIRJANDUS

Black, N. Danish theory relates PSE breeding, forrowing problems. - National Hog Farmer, 15, lk. 10...40, 1970.

Bradford, G., Chapman, E., Grummer, R. H. Performance of hogs of different breeds and from straightbred and crossbred dams on Wisconsin farm. - J. Anim. Sci., vol. 12,
p. 76-79, 1953

Breidenstein, B. C., Kaufmann, R. G., LaPlant, T., Norton, H. W. Bilaterae symmetry of the pork carcass. - J. Anim. Sci., vol. 23, No. 4, p. 1054...1059, 1964.

Clausen, H., Nortoft Thomsen, R. 49. Berating om sammenlignende forsog med svin fra statsanerkendte avlscentre . - Kobenhaven, p. 52...110, 1959/60.

Eilart, K. Sigade kontrollnuuma tulemusi 1991. a. - Tallinn, lk. 4...46, 1991.

Haring, F. Die Züchtung von Fleischschwein und die Folgerscheinung die sich insbesonders im Hinblick auf die Qualität von Fleisch und Fett ergeben. - Die Fleischwirtschaft, Bd 1, S. 5...18, 1963.

J. W. (J. Welitar). Mis tagajärgi andis maasea uurimise käik Saaremaal. - Karjakasvataja, nr. 2, lk. 46-47, 1925.

J. W. Seakasvatuse edendamise ja peekoni hindade kindlustuse seaduse puhul. - Karjamajandus, nr. 4, lk. 142-143, 1930.

Karelson, M. Maa osatähtsus Eesti vabariigi väliskaubanduses. - Tartu Põllumeeste Seltsi aastapäeva konverentsi teesid. Kellele kuulub maa Eestimaal? - Tartu, lk. 9-11, 1989.

Laanmäe, V. Eesti lontkõrvalist tõugu siga ja tema kasutamine lihatoodangu suurendamiseks. - Kandidaadidissertatsioon. Tartu, 1956, lk. 100-133.

Laanmäe, V. Sigade kontrollnuumamise bületään 1958-1961. - Tallinn, lk. 26-37, 1962.

Laanmäe, V. ELVI teaduslike tööde kogumik nr. 24. - Tallinn, lk. 16...38, 1970.

Laanmäe, V. Eesti NSV seatõugude produktiivomaduste täiustamine ja võrdlus Nõukogude Liidu tähtsamate seatõugude kontrollnuuma andmeil. - Doktoridissertatsioon, Tartu, 1974. - 350 lk.

Laanmäe, V. Sigade kontrollnuuma tulemusi 1981. a. - Tallinn, lk. 2...64, 1981.

Laanmäe, V. Sigade kontrollnuuma tulemusi 1983. a. - Tallinn, lk. 3...84, 1983.

Laanmäe, V. Kultide jõudluse kontroll ja sigade tõuaretus. - Põllumajandus, nr. 4, lk. 14...15, 1993.

Muuga, A. Maatõugu sigade import 1926.-1936. a. ja selle tulemusist. - Uus Talu, nr. 7,
lk. 270-274, 1936.

Pandi maksma raioonid sigade tõugude kohta. - Karjamajandus, nr. 12, lk. 341-343, 1931.

Põllumajandusministeeriumi abirahade andmise kord ja tingimused põllumajanduse edendamise otstarbel. - Põllumees, nr. 15, lk. 414-416, 1924.

Reinhold, F. Die Gebrauchskreutzung. - Tierzüchtung, Bd. 8, S. 30-42, 1938.

Rostfeldt, B. Toiduainete sisse- ja väljavedu. - Põllumees, nr. 20, lk. 475, 1923.

Schmidt, K., Bretschneider, W. Über den äusseren Ablauf des Sexualzyklus bei der Sau. - Tierzucht, nr. 4, S. 27-35, 1954.

Schmid, P. Beobachtungen über pH Werte und Farbe von Schweinefleisch. - Schweiz. Landwirtschaft Jg. 46, H. 7/8 lk. 349...356, 1968.

Tehver, J. Põllumajandusloomade sigivus. - Tallinn, ERK, lk. 30-72, 1953.

Thomke, S. Svinköttets kvalitetsbedomming, genom färgosh ljushetsmätinger. - Svinskötsel, Nr. 10, p. 301...306, 1966.

Voltri, L. Miks peame kasvatama tõusigu üldse ja praegu. - Uus Talu, nr. 2, lk. 53-55, 1939.

BREEDING AND PRODUCTION PERFORMANCES OF ESTONIAN SWINE BREEDS FROM 1957 TO 1990

V. Laanmäe

Summary

A pig testing station was founded on March 17th 1957, in Kehtna. Production performance testing and selecting of pure-bred pigs were carried out in this station. In addition, different housing and feeding systems of pigs were examined and perfected. In 1959 the first pigsty of 50 group pens (for 200 pigs) was built. In 1964 a testing pigsty of 384 individual pens and in 1974 a pigsty of 368 pens and room for staff was prepared.

At the same time research work on fattening performance testing, feeding and housing technology and pork quality studies were carried out. During this period (1957...1990)
7 researchers have defended their scientific degrees on the basis of research work in Kehtna Pig Testing Station. From 1960 to 1989 average daily weight gain was increased by 35 and 74 g and feed conversion was improved by 0.42 and 0.52 FU/kg, carcass length was increased by 4 and 6 cm, for Estonian Bacon and Large White breed respectively. Backfat depth was reduced by 9 mm in pigs of Estonian Bacon and 10 mm in pigs of the Large White breed. For morphological investigation 160 carcasses were dissected (Tables 2 and 3). It is apparent from the data that lean tissue contained more in the ham and the forepart of the carcass. Average lean meat content in the ham and forepart of the carcass was 63.0 and
63.0 % in gilts of Estonian Bacon and 63.0 and 60.6 % in gilts of Large White respectively. In general, carcasses of gilts contained more lean meat compared to barrows. Boar carcasses varied greatly (Table 4).

Offspring of the boar Tiiter 6647 (Estonian Bacon breed) had the most lean and least fat carcasses - 58.0 and 24.2 %, resp., and offspring of the boar Ain 1195 (Large White) 56.4 % and 28.0 %, respectively. The content of lean and adipose tissue of boars differed significantly.

The above mentioned boars, mated with different sows, had offspring of good meatiness and thin backfat. Correlations between carcass measurements, tissue composition and fattening performance are presented in Table 5.

The meatiness index - relation of backfat and musculus longissimus areas, shows precisely the content of lean meat and fat in the carcass. Young boars of high productivity have been tested in the control station and should be used for improving the production performance of pigs primarily in the artificial insemination stations (Table 6).

Traditionally Estonia has produced much pork. The structure of meat production in 1990 was as follows: 47 % pork, 39 % beef, 9 % game, 2 % mutton, 3 % other.

In 1986 in Estonia there were 87 pure-breed pig farms (Table 8) and this year 21 000 pure-bred pigs were sold, from which 15 860 were to Soviet Union (Table 9).

As the Estonian pig breeds have a high reproductive performance, they were also sold to Hungary (1032 Estonian Bacon pigs), East Germany (168 Estonian Bacon pigs) and Czechoslovakia (75 Large White pigs).

Kuldisperma tellimine