Irene Camerlink, Veterinaarmeditsiini Ülikool, Austria ja Jen-Yun Chou, Teagasc, Iirimaa
Pig Progress 35(10), 2019
Kui saba hammustamist esineb sulus mitmel ohvril või levib isegi terves sigalas, siis kutsutakse seda saba hammustamise puhanguks. Selliseid puhanguid on raske peatada, kuid siin on toodud võtted, kuidas sellisel korral tegutseda.
Hammustatud sabaga sigu märgatakse sageli alles siis, kui seda on juba hammustatud. Sel ajal on tõenäoline, et enamik teisi sigu on verd märganud ja see võib neilgi tekitada hammustamise tungi.
Ideaalis võiks saba hammustamist märgata enne, kui saba on verine. Kui siga hammustab sabasid korduvalt, siis võiks teda jälgida 10–15 minutit, et näha, kas hammustamine jätkub. Kui jätkub, siis on ilmselt parem potentsiaalne probleemi põhjustaja eemaldada.
Ohvreid saab varases staadiumis ära tunda saba asendit vaadates. Suurem osa ajast jalgade vahel olev saba näitab, et siga on hammustatud. Lühemaks ajaks jalgade vahele tõmmatud saba võib aga olla vastus muudele sotsiaalsetele käitumisteele, näiteks tõrjumine. Saba asendit on hea kontrollida söödaküna juures. Peidetud saba tuleks lähemalt vaadata, sest kui vigastus avastatakse, siis tuleks kohe tegutseda.
Saba hammustamise juhtumitega tegelemiseks võib grupi tähelepanu hajutada või kui on tegemist tõsise olukorraga, siis eraldada hammustajad või ohvrid. Sigade tähelepanu kõrvale juhtimiseks saab kasutada peaaegu kõike, kuid nad kaotavad huvi kiiresti. Seetõttu on oluline muuta sulu keskkonda regulaarselt, mitte et sigadel oleks tingimata parimad „mänguasjad“.
Head sulukeskkonna rikastajad on näritavad, hävitatavad ja söödavad ning nendega saab korraga tegeleda mitu siga. Kõige enam kasutatakse puistematerjale, nagu õled, hein ja saepuru, kuid kui pidamissüsteem nende kasutamist piirab, siis on ka teisi võimalusi. Näitena võib tuua köied, suured söödagraanulid (peedigraanulid), pehmed kummivoolikud ja džuudikotid.
Kasutusel on kolme tüüpi sekkumist juhuslikus järjekorras:
Kui kolme ööpäeva pärast märgatakse ühel seal ikkagi verd, siis rakendatakse järgmist sammu. Kui mõni rakendatud variantidest ei olnud edukas, siis rakendatakse järgmist, kuni kõik kolm võimalust on kasutatud. Eemaldatud ohvrid või hammustajad tuuakse hiljem gruppi tagasi (joonis 1) ja see ei põhjusta sigadel nähtavat agressiivsust.
80% saba hammustamise tõsistest puhangutest saab peatada, isegi kui eemaldatud sead tuuakse uuesti algsesse rühma. Köite lisamine võib haiguspuhangu kestust lühendada, kuna sigade eemaldamine ja tagasi viimine võib võtta kauem aega. Ohvrite või hammustajate eemaldamine on puhangu peatamiseks sama tõhus kui köite lisamine. Kõik eemaldatud sead viiakse tagasi algsesse rühma, mis vähendab vajadust lisaruumi järele.
Saba hammustamise puhangu eduka vähendamise võimalus sõltub mõjutatud sigade arvust sulus. Kui üle 50% sigadest on saba hammustamise ohvrid, siis võib puhangu ületamise tõenäosus olla umbes 60%. Kuid kui 33% sigadest on hammustajad, siis on puhangu peatamise võimalus vaid 30%. Seega, mida rohkem on sulus hammustajaid, seda väiksem on võimalus haiguspuhang peatada.
See protokoll töötas edukalt talus, kus on tavaline täielikult pilupõrandaga sigala. See ei tähenda, et protokoll oleks edukas erinevates tingimustes. Me julgustame ka teisi seda proovima, kuid valmis peavad olema ka muud ohutusmeetmed. Soovitame varuda erinevaid rikastamisobjekte ja tooteid, mis on puhangute korral vahetult saadaval. Selline saba hammustamise esmaabikomplekt võib sisaldada trosse, põhku, mänguasju, suuri söödagraanuleid (peedigraanulid), kummivoolikuid ja džuudikotte.
Joonis 1. Etapiviisiline plaan saba hammustus probleemide ületamiseks sulus
Refereerinud Alo Tänavots
