O. Saveli, V. Vare

Eestis ehitati suured põrsatootmise nn. reproduktsioonifarmid 20 aastat tagasi, kuid spetsialiseeritud farmidena töötasid need lühikest aega. Farmid kas katkestasid töö või rekonstrueeriti täistsükliliseks sigalaks. Põhjusi oli mitmeid, kuid peamine on seni olnud nakkushaiguste leviku kartus. Soomet peetakse veterinaartingimuste poolest Eestist paremaks, kuid ei Saksamaa, Taani ega Holland paku nakkushaiguste või epideemiate esinemises konkurentsi. Kõigis neis riikides on seakasvatus jagunenud spetsialiseerunud kõrgaretus-, ristandsugusigade, põrsatootmis- ja nuumafarmideks. Eritüübiliste farmide vahel toimub sigade liikumine ja vaatamata haigusohtlikkusele on nendes riikides seakasvatus märgatavalt intensiivsem kui Eestis.

Euroopa Liidu riikides toodeti 1990. aastal 16,92 põrsast emise kohta, kusjuures Portugalis 11,58 ja Iirimaal 22,44 põrsast (Tarocco, 1992). Prantsusmaal nagu Suurbritannias ja mujalgi peetakse emiseid sageli ka aastaringselt või enamik aastast põllul või rohumaal, kus on vaid väike varjualune. Nii peeti väljas 1984. a. 209 karja 9270 emisega, aga 1993. a. juba 1630 karja 108 000 emisega. Võõrutatud põrsa omahind oli laudas 28.90 ECU-d ja väljaspidamisel 26.30 ECU-d, kusjuures söödakulud olid suuremad väljaspidamisel (Le Denmat jt., 1997). Taanis oli väljaspidamisel põrsaste suremus suurem (Mortensen jt., 1994).

Soome Vabariigis on valdavalt väiketalud. Vaatamata sellele on ka spetsialiseerunud seakasvatustalud. Käesoleva töö üks autoritest (V. Vare) on töötanud viimastel aastatel periooditi põrsakasvatustalus, mis võimaldab analüüsida põrsakasvatust Soome talus.

Talu asub Lõuna-Soomes, vahelduva maastikuga mereranniku lähistel. Soodne asukoht on loonud suurepärased tingimused põllumajandusega tegelemiseks. Põllumaad on talul kasutuses 44 ha, millest pool on renditud. Teravilja all on keskmiselt 10 ha. Teraviljadest suurem osa läheb oma seakasvatusele, osa jõusöödatehasele. Lisaks kasvatatakse hernest 5…10 ha, suhkrupeeti 12 ha, avamaakurki 4 ha, kõrvitsat 4 ha ja suhkrumaisi 4 ha. Viimasel 5 aastal on tegeldud köögiviljade kuivatamise ja kuivsupisegude valmistamisega. Tooraine varutakse teistest taludest, kellega on eelnevalt lepingud sõlmitud.

Talu on spetsialiseerunud põrsatootmisele. Võõrutatud põrsad kasvatatakse 25 kg raskusteks ja seejärel müüakse edasi suurematele nuumsigalatele.

Seafarm koosneb tootmis- ja poegimissigalast. Poegimissigala ehitati vanale sigalale laienduseks kümme aastat tagasi. Põhikarja täiendus võetakse kas oma karjast või ostetakse tõufarmidest. Tõuaretuse ja seakasvatuse majanduslikkust kontrollib ja nõustab seakasvatuse konsulent Soome Koduloomade Tõuaretuse Liidust. Sigalas töötab 1 talitaja, kelle tööaeg on päevas keskmiselt 3 tundi.

Seni on iseseisvunud Eestis vähe avaldatud loomakasvatuse majandusanalüüse, rääkimata põrsakasvatusest. Käesoleva uuringu eesmärgiks seatigi avaldada esmakordselt Eestis Soome põrsakasvatuse majandusnäitajad, mis loob võimaluse tulevikus võrrelda neid Eesti samaväärsete näitajatega.

Kõik rahalised näitajad on esitatud Soome markades, arvestades teatud mõttes sellega, et paljudel juhtudel hinnad Eestis kroonides on sama arvväärtusega Soomes markades.

Tululiigid on arvutatud järgmiselt, mis ei eelda võimalust summeerides saada 100%:

kattetulu = kogutulu – muutuvkulud; muu tulu = kogutulu – põrsamüügitulu;

töötulu = puhastulu + omatöökulu; puhastulu = kogutulu – kogukulu.

Põrsatootmistalu on Soome keskmisest väiksem (tabelid 1 ja 2). Euroopa Liidu eelsel perioodil oli talus 25,6 ja hiljem veidi üle 35 aastaemise. Kui võrrelda põrsatootmistalu suurust näiteks Saksamaaga, siis endistes Lääne liidumaades oli spetsialiseeritud põrsataludes keskmiselt 59 emist, aga endises Ida liidumaas Mecklenburg-Vorpommenis on enamikus ettevõtetes kuni 500 emist (Fuchs, 1998). Võõrutati ligilähedaselt 19 põrsast emise kohta aastas.

Koos emiste arvu kasvuga talus vähenes mõnevõrra emiste viljakus, kuid 18…20 võõrutatud põrsast emise kohta on täiesti hea tulemus. Müüdud põrsaste arv annab tunnistust sellest, et teatud arvul nuumatakse sigu oma farmis, eriti EL liikmesriigi esimestel aastatel. Pidevalt on vähenenud põrsa müügihind – 529 margalt (1990–1993) 472 margale (1998–1999), mis on 57 Soome marka e. 11%. Kuid müügitulu kahanes veelgi enam, mis emise kohta osutus kahekordseks.

Märgatavad muutused on toimunud kulude summas ja struktuuris. Vaatamata emiste arvu suurenemisele kogukulud esialgu suurenesid 10%, kuid viimasel perioodil kahanesid need 24% võrra. Põhiline kokkuhoid saadi söödakulude vähenemisest. Kui 1990–1993 olid söödakulud 153 300 marka, siis aastatel 1995–1997 veel 126 300 ja viimasel perioodil vaid 111 400 marka. Omasöötade osatähtsus on kahanenud 46%-lt 30%-le, kusjuures EL liikmeks saamisel jäi omasöötade osakaaluks vaid 15%. On ilmne, et Soome EL-ga liitumisel alanesid ostujõusööda hinnad, mistõttu talus toodetud sööda osatähtsus vähenes.

Tabel 1. Soome põrsatalu majandusnäitajad
Table 1. Economical data of Finnish piglets growing farm

Talus kasutatakse põhiliselt oma pere tööjõudu, mida arvestati 144…172 marka kalendripäeva kohta. Palgatööjõud on väga kallis, mistõttu kasutatakse seda vaid osalise tööajaga.

Kui Soome astumisega EL liikmeks talu tulud kahanesid EL-eelse perioodiga võrreldes, siis kulud, vastupidi, suurenesid. EL liikmesriigis suutis vaid seakasvatuse toetus päästa suuremast kahjumist. Tulude ja kulude teatud tasakaal saavutati alles viimastel aastatel. Toetus põrsa kohta oli keskmiselt 125 marka nn. üleminekuperioodil ja hiljem 87 marka. Vaatamata sellele suudeti aastatel 1995…1997 vaid jääda tasakaalu ja 1998…1999 saada talu kohta 19 429 marka puhastalu.

Kattetulu on EL riikides üks tähtsamaid majandusnäitajaid, mille alusel rühmitatakse eri riikide põllumajandusettevõtteid ja võrreldakse neid omavahel. Paljudel juhtudel on kattetulu aluseks toetusmäärade kehtestamisel.

Soome põrsatootmistalude keskmised näitajad tõendavad, et emiste arv talu kohta on suurenenud ja talude arv vähenenud, mistõttu toodetud põrsaste koguarv on jäänud samaks (tabel 2). Põrsa keskmine hind on 1999. aastal veidi vähenenud, kuid müügitulu talu kohta mitte eriti. Toetused on jäänud 70 000 marga tasemele talu kohta. Kogutulu on viimastel aastatel suurem kui EL-i astumisel.

Tabel 2. Soome põrsatootmistalude keskmised majandusnäitajad
Table 2. Average economical data of Finnish piglets growing farm

Kulud on suurenenud proportsionaalselt talu tootmismahtude suurenemisega. Seejuures ei ole kõikide põrsakasvatustalude keskmisena märgata olulist muutust oma- ja ostusöötade vahekorras, nagu oli see tabelis 1.

Praktiliselt kehtib 50:50 suhe. Seejuures on talus omasöötade ja omatöökulu summa aastas praktiliselt sama.

Põrsa omahind on 5 aasta jooksul jäänud 400 marga tasemele, kuid riigitoetus on mõnevõrra vähenenud, ja põrsa turuhind on Soomes 300 marga tasemel. Need arvud on võrreldavad Eesti tasemega, kuid ainukese erinevusega, et Eestis puudub riigitoetus ja Soome mark ei võrdu Eesti krooniga.

Tabel 3. Soome põrsatootmistalude keskmised äritulud (FIM)
Table 3. Average income of Finnish piglets growing farms (FIM)

Soome põrsatootmistalude viie aasta äritulude analüüs tõestab, et nii katte-, töö- kui ka muu tulu liitumisel Euroopa Liiduga esialgu suurenes, kuid 1999. aastal need vähenesid (tabel 3). Eriti suur (üle 3 korra) oli puhastulu vähenemine. Veidi üle 20 000 marga talu kohta või alla 400 marga emise kohta seab Soome põrsakasvataja tõsise valiku ette, kas loobuda, suurendada tootmismahtu või arendada talus lisaks muid tootmisharusid. Käesolevas töös käsitletud talus tegeldakse juba viis aastat köögiviljade kuivatamise ja kuivsupisegude valmistamisega.

Soome põrsatootmistalude majandusnäitajaid avaldatakse Eestis esimest korda, et oleks tulevikus võimalik Eesti samalaadseid majandusnäitajaid võrrelda Euroopa Liidu liikmesriigiga. Soome põrsakasvatuse majanduslikkus on viimastel aastatel halvenenud vaatamata sellele, et märgatavalt on vähendatud kulutusi ja rakendati riigipoolne toetussüsteem. Seepärast on õigustatud, et talu paremaks majandamiseks otsitakse täiendavaid võimalusi.

O. Saveli, V. Vare

The economic data of Finnish piglet rearing farms are published for the first time which makes possible to compare the similar data of Estonian pig production with those of the one EU member country. In recent years, the profitability of Finnish piglet rearing has suffered a decline in spite of a considerable cost reduction and government subsidies. Therefore, the Finnish farmers are looking for additional economic activities to increase the profitability of their piglet farms.