Nils Lundeheim, Allan Simonsson ja Kjell Andersson
Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikool

Rootsis on ligikaudu 9 miljonit elanikku, kes tarbib aastas keskmiselt 35 kg sealiha inimese kohta. Enamus sellest lihast toodetakse Rootsis, kuid sealiha imporditakse ka Taanist ja Soomest.

Rootsis toodetakse 3,5...4 miljonit nuumsiga aastas. Pooled nendest sigadest sünnivad ja nuumatakse samas farmis, ülejäänud sünnivad põrsatootmisfarmides, kes viiakse 25kg raskuselt nuumafarmidesse. Varem täitis farmer oma 500 seaga nuumalauda, 20...40 tootmisfarmi põrsastega! See pole hea sigade tervise seisukohalt. Tänapäeval on paljud nuumafarmid koopereerunud ühe või kahe põrsaid tootva karjaga, nii on sisseostetud põrsad tervishoiu seisukohalt palju homogeensemad.

Rootsis väheneb seakarjade arv, kuid sigade arv nendes suureneb. 1997. aasta loenduse andmetel oli Rootsis 6000 emisekarja, aga peaaegu pooltes nendest oli vähem kui 20 emist. Samal ajal oli ka 6500 nuumafarmi, kuid ainult 2000 farmis oli läbilaskevõime üle 100 nuumiku voorus.

Alates 1986. aastast ei tohi Rootsi seakasvatuses kasutada antibiootikume kasvukiirendajatena. Antibiootikume võib kasutada ainult ravi eesmärgil ja neid saab osta veterinaari loal. Kui keelustati antibiootikumide kasutamine kasvukiirendajana, suurenes "korraga sisse, korraga välja" kasvatatavate sigade arv. Sellisel pidamisel on võimalik teha põhjalik puhastus terves laudas iga vooru vahel, see takistab nakkusetekitajate levikut vanematelt sigadelt noorematele. Viimastel aastatel on farmerid, kelle põrsastel esineb võõrutusaegne kõhulahtisus, lisanud tsinkoksiidi võõrdepõrsaste sööta 2000 ppm (2 grammi kg kohta).

Kõik nuumale minevad kuldikud kastreeritakse enamasti esimesel elunädalal.

Rootsis on sigade peamiseks söödaks teravili. Odra ja kaera kõrval kasutatakse nisu ja tritikalet. Proteiiniallikana on tähtsal kohal imporditav sojajahu, kuid kasutatakse ka omakasvatatud herne ja rapsiseemne jahu. Et tõsta sööda proteiini kvaliteeti ja vähendada lämmastiku eritust keskkonda, kasutatakse sünteesitud aminohappeid lüsiini, metioniini ja treoniini. Ehkki kuivsöötmine on domineeriv söötmisviis, on märgsöötmine levinuim uutes ja renoveeritud sigalates. Märgsöötmisel kasutatakse palju toiduainetetööstuse kõrvalsaadusi, nagu vadak, õlletööstuse pärm ja liha-kondijahu.

Nii emiseid kui ka nuumsigu söödetakse normeeritult. Emiseid söödetakse kogu laktatsiooniperioodi kestel vabalt, et säilitada nende kehamassi. Nuumsigu söödetakse tugevasti kuni 60 kg kehamassini, pärast seda söödaratsiooni ei suurendata.

Enamus Rootsi sealihast toodetakse laudas pidamisel. Sigade pidamist välitingimustes on praktiseeritud väga väikeses ulatuses (alla 1%), aga hoonete kõrge hinna tõttu saab see tulevikus ilmselt järjest levinumaks. Sealiha ökoloogiline tootmine moodustab väga väikese osa kogutoodangust, selle suurendamist takistab ökoloogiliselt kasvatatud söödakomponentide nappus, nõue sigade välja pääsemiseks nii suvel kui ka talvel ja selliselt toodetud sealiha kõrgem hind.

Vabu emiseid peetakse enamasti gruppides sügavallapanul ja söödetakse individuaalselt. Imetavaid emiseid peetakse eraldi, aga väikeses ulatuses on praktiseeritud ka grupiviisilist pidamist. Paljudes põrsatootmis-karjades hoitakse laktatsiooni- ja paaritusperioodidel emiseid sobiva suurusega gruppides. Grupis olevad emised stimuleerivad teineteist tugevale innale, mis kergendab paaritust või seemendust. Kui emised poegivad lühikese perioodi kestel, on kergem neid jälgida. See võimaldab tootjatel paremini säilitada nõrku põrsaid ümberpaigutamise või mõne teise abinõu abil. Grupiviisiline pidamine võimaldab kindlustada sulgudes parema hügieeni ja see vähendab nakkushaigusi. Põrsad võõrutatakse enamasti 4 ja 6 nädala vanuselt.

Nuumsigade kasvatamine toimub peamiselt gruppides, 8...10 siga sulus, kus on puhas lamamisala ja restpõrandaga sõnnikuala. Allapanuks kasutatakse mõõdukas koguses põhku. Keskmine elusmass tapmisele viidud sigadel on viimaste aastate jooksul kindlalt suurenenud 115 kg-ni.

Rootsi seakasvatusel on mõned erilised tunnusjooned, mis pole nii levinud mujal maailmas. Kõige tähtsamad:

• kasvukiirendajaid pole lubatud söödas kasutada;
• liha-kondijahu, mis sisaldab lõpnud loomade liha, pole lubatud kasutada;
• söötasid kontrollitakse rangelt salmonella suhtes;
• sigu võib lõastada vaid lühikese perioodi jooksul;
• sigadel peab olema juurdepääs põhule kui allapanule;
• sigadel peab olema võimalus loomulikult käituda (teha pesa poegimisel, tuhnida);
• sigalasse peab paistma päevavalgus;
• sabade lõikamine pole lubatud;
• kasutatakse suuremat sulupinda sea kohta kui enamikus teistes maades.

Rootsi seakasvatuses on 2 kommertsorganisatsiooni. Neist suurim kuulub farmerite kooperatiivile ja hõlmab umbes 80% kogu Rootsi seakasvatusest. Aretustööga selles organisatsioonis tegeleb Quality Genetics. Väiksem organisatsioon kuulub mittekooperatiivsetele tapamajadele, kuid aretustöö on selles osas ostnud Norra Norsvin.

Quality Genetics'i aretusstruktuur on hierarhiline, kus tipus on aretuskarjad ning madalamal tasemel paljundus- ja kommertskarjad. Kõik tapasead, kes saadetakse farmerite kooperatiivi tapamajadesse, on kolme tõu ristandid: landrassi x jorkiri ristandemised seemendatakse hämpiri kultidega. Landrassi ja jorkiri tõul on kummalgi 10 tipparetuskarja ja hämpiril viis. Landrassi ja jorkiri tõul on kummaski 1500 ning hämpiril 500 emist. Umbes 40% landrassi ja jorkiri tõu pesakondadest on ristandid, kust saadakse emiseid kommertskarjadele.

Quality Geneticsi aretusprogramm baseerub informatsioonil, mida saadakse andmete registreerimisel farmidest, ultraheliuuringutelt ja katsejaama andmetest. Pesakonnaandmed kogutakse nii tipparetus- kui ka paljunduskarjadest, aga ultraheliuuringuid ja katsejaama testimisi tehakse ainult tipparetuskarjades.

Kuldikute ja emikute küljepekipaksus mõõdetakse ultraheliga, kui nende kehamass on vahemikus 85...130 kg. Samal ajal registreeritakse ka nende kehamass. Seda infot kasutades arvutakse massi-iive (sünnist), mis on kohandatud 100 kg testimiskaalule. Igal aastal testitakse ultraheliga umbes 20 000 siga.

Aretuskarjast transporditakse 2 täisõve põrsast (kult ja emis) katsejaama 20...30 kg raskuselt, kes paigutatakse ühte aedikusse ja söödetakse vastavalt suhteliselt kõrgetele normidele. Testimine algab, kui täisõvede keskmine kehamass on 35 kg ja mõlemad tapetakse, kui nende keskmine mass on 104 kg. Enne tapmist hinnatakse kõikide sigade arengut ja jalgade vigu.

Pärast tapmist tehakse lihakehade osaline dissektsioon, et määrata tailihasisaldus. Singi mass, tailihasisaldus ja lihassilma suurus on kõige tähtsamad andmed selleks, et hinnata lihakeha. Lihakeha hindamisel registreeritakse ka osteokondroosi (liigese kõhre paksenemine ja deformatsioon) esinemine, raskus ühele küünarliigesele ja ühele põlveliigesele vastavalt 6-pallisele süsteemile. Massi-iive katseperioodil arvutatakse iga sea algkaalust (umbes 35 kg) ja kalkuleeritud eluskaalu järgi tapal. Selliselt hinnatud eluskaal on arvutatud lihakeha kaalust, korrutades seda konstandiga. Taoline tehnika annab massi-iibe hindamisele täpsuse, sest see pole mõjutatud iga sea sisikonna erinevustest.

Aretusväärtus hinnatakse tõugude viisi, kasutades BLUP-meetodit. Toodangu ja viljakuse kohta tehakse analüüsid igal nädalal. Need sisaldavad täielikku informatsiooni viimase 1500 päeva jooksul sündinud sigade kõigi sündmuste kohta. Kalkuleeritud päritavus ja geneetilised korrelatsioonid antakse nendes arvutustes kui sisendparameetrid. Toodangunäitajate kompleksanalüüsid sisaldavad seitset näitajat:

ultraheli testil registreeritud küljepekipaksus ja massi-iive, katsejaama testil registreeritud massi-iive, söödakasutus, tailihasisaldus, arenguindeks ja osteokondroosi esinemine.

Viljakusnäitajate analüüsid sisaldavad kahte näitajat: elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas ja poegimisvahemik.

Aretusväärtus, mis saadakse ülaltoodud andmete põhjal, arvestab vastavate majanduslike kaaludega. BLUP-meetodi kasutamine annab vastsündinud põrsastele analüüsidesse lisatud näitajate aretusväärtused. Selle meetodi teine iseärasus on see, et ka kuldid saavad aretusväärtuse emiste viljakuse alusel.

Geneetiline edu, mis saavutati aastas sellise aretusprogrammiga, andis kahe dekaadi jooksul lisaväärtust 2 dollarit nuumsea kohta aastas. 4 miljoni tapasea kohta teeb see aastas 8 miljonit dollarit! Ja see tulemus on saadud aastase aretustegevuse jooksul. See geneetiline edu mõjub ka järgmistele aastatele.

Seakasvatus Baltimaades nii nagu ka Põhjamaades, kannatab ülemaailmse madala sealiha kokkuostuhinna all. Aga pärast vihma tuleb päikesepaiste. Selleks et ellu jääda on vaja olla parimate hulgas paljude näitajate poolest: hea geneetiline tase, hea tervishoiustaatus, hea söödakoostis, ja viimane, aga mitte väiksema tähtsusega – peavad olema tarbijad, kes tahavad osta meie sealiha!

Tõlkinud ja refereerinud Alo Tänavots