Uuendemiste plaaniline ostmine ja kohandamine oma karjas

Maret Rätsep
Eesti Tõusigade Aretusühistu, LKI magistrant

Refereeritud informatsioonilehest db-Info Jungsauen`98. Züchtungszentrale Deutsches Hybridschwein GmbH.
Põrsatootmisel ristandemistega tuleks arvestada 35…40%-lise karjauuendusega, et oleks võimalik asendada haiguste, vanuse või ebapiisava jõudluse tõttu väljaläinud emiseid.
Kui uuendemised ostetakse teistest farmidest, on nende kohandamiseks uue laudaga Saksamaal välja töötatud kindel reeglistik, mis praktikas peaks toimima ka Eesti farmides.
Karja toodavate uuendemiste jaoks on väga tähtis uue farmi võõra mikroflooraga kohanemine, et nende organism saaks vajaliku immuunsuse enne esimest seemendust. Immuunsus peab tekkima enne põhikarja paigu- tamist, sest muidu on oht, et põhikarja mikroobidega vastuollu sattunud uuendemised eritavad massiliselt mikroobe ja nakatavad nendega omakorda vanemaid emiseid. Selline „pingpongiefekt“ võib viia bakterite järsu kasvuni.

• Uuendemiseid tuleks osta võimalikult vähestest farmidest, sel juhul on karja toodavad loomad ühtlase mikroobispektriga.

• Loomade ostu peaks piirama miinimumini, et väliseid kontakte oleks võimalikult vähe ja seega vähendada nakkusriski.

• Seejuures tuleb silmas pidada kohanemislauda kohtade arvu ja poegimisrütmi.

• Ostu pikaajaline plaanimine tagab vajaliku kohanemisaja enne esimest seemendust.

• Uuendemised tuleks vähemalt 3, veel parem 6 nädalat enne seemendamist paigutada põhikarjast eraldiasuvasse kohanemislauta.

Pärast transportimist anda loomadele ohtrasti värsket joogivett või harjutada neid kasutama joogiautomaati. Esimesel päeval võib mitte sööta, seejärel tõstetakse söödakogust vähehaaval kuni 3 kg-ni (tiinete emiste sööt).
1. nädal. Emiseid tuleks sel nädalal kõigepealt harjutada talitajatega. Talitaja(d) peaks korrapäraselt loomi jälgima ja hooldama. Tähtis on jälgida nn transpordiinda ja see ka üles märkida, et kolm või kuus nädalat hiljem oleks võimalik viia emised kokku kuldiga. Transportimisel esinevat inda ei tohi mingil juhul kasutada seemenduseks. Soovitav on kohe algusest peale pidada emise- kaarti või teha vastavaid ülestähendusi emiseprogrammi (db-Planer).
2. nädal. Talitaja peaks veelgi intensiivsemalt loomadega tegelema. Kohanemislauta tuleks tuua põhikarja emiste sõnnikut ja muid produkte. Teine võimalus on tuua kohanemislauta vanuse tõttu väljaminevaid põhikarja emiseid. Sellel nädalal on ette nähtud vaktsineerimine parvoviroosi vastu (PV) – pärast nädalast puhkust on vaktsineerimiseks ideaalne aeg. Tuleb jälgida vaktsineerimisvahemikku esimesest vaktsineerimisest.
3. nädal. Intensiivistatakse kontakti põhikarja emistega: soovitav on viia ettevõttes olevaid 6-nädalasi emikuid ostetud uuendemiste lauta, et tagada edasist mikroobide ülekandumist. Emikud on just ümbritsevate mikroobidega kohanemise faasis, kuna umbes kolmenädalaselt emapoolne kaitse väheneb. Emikud on seetõttu intensiivse bakterite paljunemise faasis ja eritavad ise baktereid. Seega ei kaasne ohtu põhikarja emistele, sest emikud võivad kaasa tuua ainult karjas juba levinud baktereid.
4. nädal. Üleminek suguemiste karja. Loomad on talitajatega juba harjunud ning valmis ilma stressita minema uude lauta. Kontakt kuldiga peaks toimuma mõni päev enne arvestatavat inda (innaaeg transpordil + 21 päeva). Emised on siis umbes 220 päeva vanused. Kontakt kuldiga toob kaasa tugeva, hästi väljenduva ja kasutatava inna. Pärast seemendust peetakse loomi nende hilisemates poegimisgruppides ning tiinust kontrollitakse koos suguemistega.
Ideaalsel juhul võib kohanemisprotsessi pikendada, nii et loomi seemendatakse alles kolmandal innaajal. See võimaldab tunduvalt lõõgastavamat kohanemisperioodi ning vanem uuendemis on uue karjaga kohanemiseks paremini ette valmistatud. Seemendades kolmandal innaajal (vanus umbes 241 päeva), saame suuremad esimesed pesakonnad ning tõuseb eluaja jõudlust.
Tiinete emiste lautapaigutamisel tuleks jätkata grupiviisilist pidamist (vanemad ja uuendemised koos), et tagada uuendemiste edaspidist kohanemist põhikarjaga. Mingil juhul ei tohi äsja seemendatud loomi eraldada uuesti ainult uuendemistest koosnevasse gruppi, sest sellega kaasneb oht, et kohanemine põhikarja bakteritega toimub alles poegimislaudas ning mõjutab seega poegimis- ja imetamisfaasi.
Tiinuse ajal tuleb poegimisgrupi uuend- ja suguemiseid kohelda võrdselt. Vaktsineerimisel klostriidide ja kolibakterite vastu ning muude karjas tehtavate vaktsineerimistega tuleb jälgida uuendemiste baasimmuunsust: neid tuleb esimest korda kolm kuni neli nädalat enne suguemiseid vaktsineerida. Tiinete emiste laudas tuleb tagada, et uuendemiste tiinusaegne massi-iive oleks 60…80 kg ja nad tuleksid heas konditsioonis poegima.

Uuendemiste transportimine
Ristandemiseid tuleb transportida eeskirjadele vastavalt puhaste ja desinfitseeritud sõidukitega. Tee uude lauta peaks viima üle hügieeniliselt laitmatu rambi.
Ohtlikud on rambid, mida ei kasutata üksnes uuendemiste ostmisel, vaid ka tapaloomade või põrsaste laadimiseks, kuna sõidukitest võib sattuda rampidele ja liikumisteedele infektsioosset materjali, mis hiljem kantakse ostetud loomade poolt lauta. Seetõttu peaks järgima põhimõtet: mitte kunagi vedada ühel ja samal päeval üle sama rambi kõigepealt tapaloomi ja hiljem lauta tõuloomi. Eriti just talvel ei piisa vahepeal tehtavast desinfitseerimisest, et haigusetekitajaid hävitada.
Rohkem kindlust annavad kaks ruumiliselt eraldatud rampi: üks ostetavate ja teine müüdavate loomade jaoks.

Uuendemiste vaktsineerimine
Emisekarjades on aktuaalseks teemaks parvoviirusinfektsioon. Selle haigusetekitaja vastu saab võidelda ainult vaktsineerimisega. Antibiootikumidest pole kasu.
Ristandemikud peaksid olema müügifarmis juba 1 kord parvoviroosi vastu vaktsineeritud. Põrsatootja peab vähemalt 2 nädalat pärast looma karjatulekut, aga hiljemalt 14 päeva enne esimest seemendust läbi viima 2. vaktsineerimise. Revaktsineerimine tuleb läbi viia hiljem, pärast 1. poegimist poegimislaudas kuni 14 päeva enne uut seemendust. Nii on emis alates seemendusest kogu tiinusaja jooksul kaitstud.
Liikumine, sotsiaalsed kontaktid
Pärast imetamisaega peab emisel olema piisavalt liikumisvõimalusi. Seejuures tuleks eelistada grupiviisilist pidamist, kuna see edendab sotsiaalseid kontakte. Viimane tagab loomade heaolu: väheneb võimalike stressifaktorite mõju ja stimuleeritakse suguhormoonide tekki- mist; emis hakkab indlema. Mitteindlevaid loomi stimuleeritakse indlevate emiste poolt ja otsese kuldikontakti abil: visuaalselt (nägemine), nasaalselt (lõhnad), akustiliselt (ruiged) ja taktiilselt (puudutused).
Laudakliima
Miinimumtemperatuur peaks olema ilma allapanuta lautades 18…20 °C ja allapanuga lautades 2°C vähem. Emised taluvad ka ekstreemseid temperatuure, nagu näiteks talvel vabapidamisel. Siiski kehtib see vaid lühikese ajaperioodi kohta, maksimaalselt 3 tundi. Tähtis on see, et emiseid peetaks pärast võõrutamist 2 °C võrra jahedamates ruumides, kusjuures miinimumist madalamal temperatuuril ei tohi loomi pidada pikema aja jooksul. Külmafaasid või liiga madalad laudatemperatuurid on stressifaktorid ja neil on inna provotseerimisel pärssiv efekt. Suvine kõrge laudatemperatuur põhjustab sageli üldisi ainevahetushäireid, millega kaasnevad viljakushäired. Vanemate lautade puhul peaks õhu juurdevool toimuma põhja poolt. Katuste niisutamine võib viia lauda temperatuuri aurustumise tõttu kuni 5 °C madalamaks.
Valgus
Uuringud on näidanud, et valguse intensiivsus ja kestus mõjutavad viljakust. Sellest lähtuvalt on paarituslaudas nõutav, et kõigi emiste silmade kõrgusel oleks tagatud minimaalne valgusintensiivsus 100 luksi (veel parem 200…300 luksi) 8 kuni 14 tundi päevas. Seda on võimalik saavutada, kui akna-põranda suhe on 1:12 kuni 1:20 ja aknad on kagu/edela suunas; muudel juhtudel tuleb valgust kunstliku valgustusega täiendada.
Mai ja augusti vahelisel perioodil on loomulikku päevavalgust 12 kuni 18 tundi. See võib avaldada innale negatiivset mõju: metssead reageerivad sellele hooajalise atsükliga, st neil ei ole viljastavat inda. Et seda probleemi leevendada, peaksid ettevõtted, kus suvel viljakus langeb, aknaid pimendama ja alguses tekkivat päevavalguse aega 20 minuti võrra nädalas lühendama. Septembris on päevavalgust 10 tundi. Sellega luuakse kunstlikult „sügisene valgus“.
Paaritus-/seemenduslaut
Põrsatootmise tähtsate valdkondade hulka kuulub viljakusealane majandamine. Maksimaalset viljakust –lühikest poegimisvahemikku, suurt pesakondade ja põrsaste arvu – on võimalik saavutada vaid siis, kui õnnestub emiseid saada 4 kuni 5 päeva pärast võõrutust indlema ja neid õigel ajal seemendada.
See laut peaks kujutama endast põhimõtteliselt omaette ruumilist üksust. Ainult väiksemad ettevõtted võivad kulude kokkuhoiu mõttes viia paarituslauda ja tiinete emiste lauda kokku ühe katuse alla.
Paarituslauda suuruse ja ruumiplaneeringu puhul tuleb arvestada muuhulgas karja suurust, seemenduste- paarituste rütmi, soovitavat poegimisvahemikku, probleemsete emiste arvu, emiste laudas viibimise kestust, kuldikohti ning kunstliku seemenduse ja karjauuenduse osakaalu.
Ümberindlejate ja mitteindlevate emiste jaoks tuleks planeerida ettenägelikult pigem rohkem kui vähem kohti.
Paarituslaudas viibimise aeg
Ümberpaigutused ühest laudast teise põhjustavad mitmepäevalist stressi, mis võib põhjustada loodete embrüonaalset surma. Selles suhtes on risk esimeses tiinusfaasis 12. kuni 28. päevani eriti suur. Seetõttu on soovitav viia ümberpaigutus läbi kas 3…5 päeva pärast seemendust või alles pärast 28. tiinuspäeva. Nii on võõrutatud emised paarituslaudas 10…12 päeva või 5 nädalat. Kui emised viibivad paarituslaudas kauem, on ümberindlevaid emiseid võimalik kindlamini ära tunda ja kohe ka seemendada. Edaspidi võib esimene tiinuskontroll toimuda veel paarituslaudas ja ainult kindlalt tiined emised viiakse üle tiinete emiste lauta.
Kunstlik seemendus
Mida suurem on kunstliku seemenduse osakaal, seda vähem tuleb planeerida kuldikohti. Inna esilekutsumiseks ja kontrollimiseks võiks siiski pidada paari proovikulti.
Kohanemislaudale esitatavad põhinõuded

• Puhastamine ja desinfitseerimine enne sigade lauta paigutamist.

• Asukoht eraldi, ülejäänud laudast eraldi sissepääsuga.

• Temperatuur: eelsoojendamine kuni 18 °C; allapanuta pidamisel 21 °C.

• Põrand peab olema hea kvaliteediga; resti pilud maksimaalselt 17 mm.

• Looma ja söödakohtade suhe 1:1.

• Pindala vähemalt 2,0 m2 emise kohta.

Söötmine
Ratsioonid sõltuvad oluliselt sööda energiasisaldusest ja loomade söötmistingimustest. Seemendamiseelselt tuleb emiseid tugevasti sööta. 40…50 MJ ME võib tugevasti tühjaksimetud emistele mõjuda inda stimuleerivalt ning kutsub esile superovulatsiooni. Seemenduse ajal tuleks tugev söötmine ära jätta, et vältida loodete embrüonaalset surma.
Alates tiinuse 2. kolmandikust tuleb söödakogust suurendada, et saavutada optimaalset sünnimassi. Selles faasis peab emis varuma järgmiseks imetamisperioodiks rasvareserve. Põhimõtteliselt kehtib nõue, et sööt peab olema eranditult kvaliteetne: häired innakäitumises ja ovulatsioonis on tihti põhjustatud söödatoksiinidest.
Emiste söötmisel peab arvestama järgmiste asjaoludega.

• Põrsaste tootmise rentaablust mõjutab genotüübi kõrval oluliselt emiste söötmine. Ainult vajadusele vastav toitainetega ja lisasöödaga varustamine hoiab emist õiges konditsioonis.

• Kahefaasiline söötmine. Tiinus- ja laktatsiooniperioodil on vaja diferentseeritud söötmist. See võimaldab väga erinevat, kõrget bioloogilist jõudlust toodan- gutsükli erinevates faasides. Mitmefaasiline söötmine vähendab fosfori ja lämmastiku eritamist võrreldes ühefaasilise söötmisega ja aitab seega oluliselt kaasa keskkonnareostuse vähendamisele.

• Tiinuse ajal on vajalik toorkiurikas vähese energiasisaldusega sööt. Energiaga liigvarustamine põhjustab emiste rasvumist, mis mõjub kahjulikult viljakusele, poegimisprotsessile ja piimaannile. Toorkiurikas sööt tekitab täiskõhutunde ja tagab laudas rohkem rahu. Lisanduv toorkiu annus, nagu näiteks õled, kliid või kuivatatud suhkrupeedilõigud, mõjub väga hästi loomade tervisele ja heaolutundele.

Tabel. Söödatüübid ristandemistele

• Stressi vältimiseks on vaja ettevaatlik üleminek laktatsioonisöödale. Ühelt söödalt teisele ülemineku võib ajastada tiinete emiste poegimislauta paigutamisega. Seejuures peaks vältima söödakomponentide vahetamist. Söödatüübid peaksid olema omavahel kooskõlas. Seetõttu oleks kasulik, kui mõlemad söödatüübid oleksid pärit ühelt ja samalt tootjalt ning baseeruksid heal söötmisplaanil. Kui söödatüübid ei ole omavahel kooskõlas, peaks üleminek algama juba 85. tiinuspäevast alates.

• Poegimist ettevalmistav sööt viimasel tiinusnädalal. Ratsiooni tuleb järk-järgult vähendada. On soovitav anda lisasööta nisukliide või kuivatatud suhkrupeedilõikude näol, mis on dieetiliselt eriti kasulikud söödad. Poegimispäeval anda sööta väga vähe.

• Laktatsiooniperioodil anda energia- ja toitaineterikast sööta, mida süüakse meelsasti ja omastatakse piisavalt suurtes kogustes. Selles faasis on loomadel kõrgeim füsioloogiline jõudlus. Vajalik on emise sööda süstemaatiline suurendamine: söödakogust tuleb pidevalt suurendada, kuni umbes 7 päeva pärast saavutatakse lõplik päevaratsioon. Söödavajadus sõltub imikpõrsaste arvust ja emise konditsioonist; kogused on alates 5 kg päevas kuni ad libitum söötmiseni. Nooremiseid võib hakata põhimõtteliselt söötma ad libitum alates 2. nädalast. Tingimata tuleb tähelepanu pöörata piisavale sööda omastamisele ja nõutavale söödakvaliteedile.

• Võõrutusest seemenduseni on soovitav tugev söötmine. Vabu emiseid söödetakse nagu lõpptiineid emiseid. Tugeva söötmise perioodil hakatakse ühe peaaegu ilma söödata päeva järel andma lühiajaliselt kuni seemenduseni energia- ja toitaineterikast sööta, näiteks laktatsiooniaegset sööta, koguses 3…3,5 kg päevas.

• Emised peavad saama pidevalt värsket ja puhast joogivett. Joogiautomaatidel poegimislaudas peaks olema vee väljavool vähemalt 2 l/min. Väga hästi soodustab emise kiiret kosumist ja piima tekkimist see, kui vahetult pärast emise poegimist lisatakse künasse suures koguses värsket joogivett.

Joonis. Uuendemiste karjatoomise skeem