| |
Ristandaretusprogrammi “Marmorliha” põhimõtted, edusammud ja
probleemid
LKI magistrant Maret Rätsep
Eesti Tõusigade Aretusühistu aretusosakonna juhataja
Eesti Tõusigade Aretusühistu poolt 1999.a. vastuvõetud ja kinnitatud eesti
sigade ristandaretusprogrammi “Marmorliha” eesmärgid ja teostumise võimalused
on hakanud tänaseks kristalliseeruma ning aretusühistus on toimunud aasta
jooksul üksjagu struktuurilisi ja organisatsioonilisi muutusi, mis on eelduseks
selle aretusprogrammi stabiilseks ja heaks funktsioneerimiseks.
Aretusprogramm “Marmorliha” annab metoodika hea ristandsea saamiseks kolme või
nelja seatõu ristamisel. Kahe ematõu, suure valge ja eesti peekoni tõu sigu
ristatakse omavahel ning saadud ristandemis ristatakse veel omakorda suurt
tailiha osakaalu andva nn. isapoolse tõu pieträäni tõugu või hämpiri või
pieträäni ja hämpiri ristandkuldiga. Ristandemis annab sellisel ristamisel
suuri ja hea kasvukiirusega pesakondi ning ristandkult vähese pekipaksuse ja
suure tailihaosakaaluga liha.
Aretusprogrammi, seega ka Eesti Tõusigade Aretusühistu esmane ja peamine eesmärk
on säilitada ja parandada puhtatõuliste eesti peekoni ja suurt valget tõugu
sigade geneetilist baasi. Eeldus selleks on loodud Eestis paari aasta jooksul väljaarendatud
elektroonilise andmetöötluse võrgu abil, mis koondab kokku andmed kõikidest
puhasaretusfarmidest Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskuse (PRIK)
andmebaasi. Andmebaasi laekuvate omajõudluse, eellaste ning järglaste näitajate
alusel arvutatakse kõikidele tõusigadele BLUP-meetodiga aretusväärtus, mis
on üle-eestiliselt võrreldav nii üldise aretusväärtuse kui ka osaaretusväärtuste
abil. Selline informatsioon on seakasvatajatele ja konsulentidele hindamatuks
valikukriteeriumiks, kuna nüüd on võimalik leida parimad vanempaaride
kombinatsioonid ning suunata aretustööd ühe või teise kriteeriumi
(pekipaksus, massi-iive, lihassilma läbimõõt) parandamiseks. Samuti on meil
informatsioon tõusigade viljakuse kohta viljakusindeksi näol, mida samuti
arvutatakse PRIK-i biomeetria sektoris.
Edukamate tõusigade tootjatega on aretusühistul kavas lähemal ajal sõlmida
lepingud, misläbi muutub aretustöö nendes farmides veelgi süstemaatilisemaks
ja sihipärasemaks.
Eestis võidab üha suuremat populaarsust kunstlik seemendus. Mõni aasta tagasi
oli kunstliku seemenduse kasutamise suhtes palju skeptikuid ja kõlasid väited,
et emiste tiinestamine kunstliku seemenduse abil on väga raske või suisa võimatu.
Praegu on väga paljud farmerid hakanud mõistma kunstliku seemenduse eeliseid,
millest tähtsaim on parimate tõuloomade kättesaadavus, kuna kunstliku
seemenduse jaama(desse) on hakanud jõudma tõepoolest parimad tõukuldid kogu
Eestist, samas on imporditud ka “võõrast verd” Soomest ja Austriast. Tartu
Seemendusjaama kultide sperma järele on nõudlus aastataguste andmetega võrreldes
kolmekordistunud. 8 kuuga on müüdud Tartus Seemendusjaamast juba 4753
topeltdoosi ja Kehtna Seemendusjaamast 7 kuuga 2710 topeltdoosi. See sundis
aretusühistut ka Tartu Seemendusjaama laiendama ja uued kuldikohad täidetakse
vähehaaval paremate noorkultidega.
Praegusel hetkel on suhteliselt problemaatiline Kehtna Seemendusjaama tulevik ja
tõumaterjaliga varustamine, sest Kehtna Seemendusjaam kuulub Eesti Tõuloomakasvatajate
Ühistule ning Eesti Tõusigade Aretusühistul ei ole olnud võimalik sõlmida
viimasega koostöölepingut. Läbirääkimised sel teemal jätkuvad, kuid teada
on ka tõsiasi, et Euroopa Liidu reeglite kohaselt ei tohi ühisel
territooriumil olla nii pullide kui ka sigade kunstliku seemenduse jaam. Kuna
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu on otsustanud, et Kehtnasse jääb tulevikus
ainult pullijaam ning pole täpseid andmeid, kui kaua on seal veel võimalik
pidada kulte, on nende asjaolude taha takerdunud ka Kehtna Seemendusjaama tõumaterjaliga
varustamine. Juhuks kui Kehtna Seemendusjaamas enam kulte pidada ei saa, plaanib
aretusühistu haigusriski vähendamiseks Põhja-Eestis sisse seada hästivarustatud
karantiinilauda.
Kõikide kunstliku seemenduse jaamade kultide järglasi ja osaliselt ka õvesid
kontrollitakse süstemaatiliselt Kehtna seakasvatuse kontrollkatsejaamas, saadud
andmeid analüüsitakse PRIK-is ning tulemused jõuavad õige pea ka
spermatarbijateni.
Aretusprogrammi teiseks tähtsaks ülesandeks ja eesmärgiks on pakkuda
nuumikute tootjatele heade emaomadustega ja suure viljakusega ristandemiseid.
Miks just ristandemis, pole vaja ilmselt edukale seakasvatajale enam selgitada,
kuna ristandemis tagab ristamisest tekkiva heteroosiefekti tõttu suuremad ja ühtla-
semad pesakonnad ning põrsastel on hea kasvukiirus. Eelduseks on muidugi lähtetõugude
kõrge geneetiline väärtus, hea tervis ja sigade õige söötmine. Kogu
maailmas toodetakse erinevate aretusprogrammide raames ematõugude baasil
ristandemiseid, kes müüakse nuumafarmidele.
Tervishoiualased probleemid näivad olevat põhiliseks takistuseks ristandemiste
suuremamahulisele tootmisele ja edukale müügile Eestis. Loomade
transportimisega ühest farmist teise kaasneb ju alati haigusrisk. Iga
ristandemist tootev ja ka turustada tahtev farmijuht peaks siinkohal hakkama mõtlema
oma kauba usaldusväärsusele just tervise ja hügieeni seisukohalt.
Tähtsamad abinõud peituvad eelkõige pidamistingimuste parandamises.
Edukamates seakasvatusmaades on saanud iseenesestmõistetavaks põrsaste
voorukaupa võõrutamine 3…4 nädala vanuselt poegimislaudast eraldi
paiknevasse lauta, et lõhkuda võimalikud infektsiooniahelad. Sealautade ehitus
Eestis küll ei soosi selliseid võtteid, kuid hea tahtmise juures on seda
ilmselt siiski võimalik läbi viia. Samuti ei ole meil eriti levinud hügieeniks
vajalik nn. puhta ja musta territooriumi (lauda siseterritooriumi ja väliskeskkonna)
eraldamine duiruumi abil, mida reaalselt kasutades saab laudast eemal hoida väliskeskkonnas
levivaid haigusetekitajaid. Loomulikult on siin tegemist
investeerimisvajadustega, kuid loodetavasti on selliste abinõude sisseseadmine
vaid aja küsimus. Samas oleksid nuumikute tootjad ilmselt parema meelega nõus
ostma väga hea jõudlusega emiseid laudast, mis on tuntud või lausa kuulus oma
rangete hügieeninõuete poolest.
Teine lugu on ristandemiste ostmisega kaasnev raha probleem. Käibevahendeid
napib alati ja illusioon, et ise emiseid tootes hoitakse raha kokku, on visa
purunema. Siiski oleks otstarbekas arvutada välja, kui palju läheb maksma
emise kasvatamine oma farmis ning võrrelda tulemusi ristandemiste turuhinnaga.
Kui siis võrrelda oma farmis kasvatatavate (pahatihti veel puhtatõuliste)
emiste jõudlusandmeid müügifarmi keskmiste tulemustega, ongi käes vastus küsimusele,
kas toota ise emiseid või osta need partiide kaupa sisse ja seemendada seejärel
isatõugu pieträäni ja hämpiri kultide spermaga.
Kui ristandemiste tootmine on alles hoogu võtmas, siis pieträäni kulti on
enamik eesti nuumikute tootjaid ilmselt juba proovinud. Esialgne kahtlus pieträäni
pesakonna suurust vähendavast mõjust on haihtunud ja enamik on ilmselt lõpptulemusega,
heakvaliteedilise ja läbikasvanud sealihaga, mida pieträäniga ristamisest
saadakse, igati rahul. Farmidele, kes soovivad pieträäni tõugu kasutada
veelgi laialdasemalt, tuleks soovitada just kunstlikku seemendust. Tartu
Seemendusjaamas on praegu saadaval vähemalt nelja pieträäni tõugu kuldi
spermat.
Loodetavasti saabub õige pea aeg, mil ka lihakombinaadid mõistavad selliste
tarberistandite väärtust ning Eestis toodetud sealiha tõuseb taas hinda,
olles konkurentsivõimeline HEA EESTI TOODE.
|