Ristandaretusprogrammi “Marmorliha” põhimõtted, edusammud ja probleemid

LKI magistrant Maret Rätsep
Eesti Tõusigade Aretusühistu aretusosakonna juhataja

Eesti Tõusigade Aretusühistu poolt 1999.a. vastuvõetud ja kinnitatud eesti sigade ristandaretusprogrammi “Marmorliha” eesmärgid ja teostumise võimalused on hakanud tänaseks kristalliseeruma ning aretusühistus on toimunud aasta jooksul üksjagu struktuurilisi ja organisatsioonilisi muutusi, mis on eelduseks selle aretusprogrammi stabiilseks ja heaks funktsioneerimiseks.
Aretusprogramm “Marmorliha” annab metoodika hea ristandsea saamiseks kolme või nelja seatõu ristamisel. Kahe ematõu, suure valge ja eesti peekoni tõu sigu ristatakse omavahel ning saadud ristandemis ristatakse veel omakorda suurt tailiha osakaalu andva nn. isapoolse tõu pieträäni tõugu või hämpiri või pieträäni ja hämpiri ristandkuldiga. Ristandemis annab sellisel ristamisel suuri ja hea kasvukiirusega pesakondi ning ristandkult vähese pekipaksuse ja suure tailihaosakaaluga liha.
Aretusprogrammi, seega ka Eesti Tõusigade Aretusühistu esmane ja peamine eesmärk on säilitada ja parandada puhtatõuliste eesti peekoni ja suurt valget tõugu sigade geneetilist baasi. Eeldus selleks on loodud Eestis paari aasta jooksul väljaarendatud elektroonilise andmetöötluse võrgu abil, mis koondab kokku andmed kõikidest puhasaretusfarmidest Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskuse (PRIK) andmebaasi. Andmebaasi laekuvate omajõudluse, eellaste ning järglaste näitajate alusel arvutatakse kõikidele tõusigadele BLUP-meetodiga aretusväärtus, mis on üle-eestiliselt võrreldav nii üldise aretusväärtuse kui ka osaaretusväärtuste abil. Selline informatsioon on seakasvatajatele ja konsulentidele hindamatuks valikukriteeriumiks, kuna nüüd on võimalik leida parimad vanempaaride kombinatsioonid ning suunata aretustööd ühe või teise kriteeriumi (pekipaksus, massi-iive, lihassilma läbimõõt) parandamiseks. Samuti on meil informatsioon tõusigade viljakuse kohta viljakusindeksi näol, mida samuti arvutatakse PRIK-i biomeetria sektoris.
Edukamate tõusigade tootjatega on aretusühistul kavas lähemal ajal sõlmida lepingud, misläbi muutub aretustöö nendes farmides veelgi süstemaatilisemaks ja sihipärasemaks.
Eestis võidab üha suuremat populaarsust kunstlik seemendus. Mõni aasta tagasi oli kunstliku seemenduse kasutamise suhtes palju skeptikuid ja kõlasid väited, et emiste tiinestamine kunstliku seemenduse abil on väga raske või suisa võimatu. Praegu on väga paljud farmerid hakanud mõistma kunstliku seemenduse eeliseid, millest tähtsaim on parimate tõuloomade kättesaadavus, kuna kunstliku seemenduse jaama(desse) on hakanud jõudma tõepoolest parimad tõukuldid kogu Eestist, samas on imporditud ka “võõrast verd” Soomest ja Austriast. Tartu Seemendusjaama kultide sperma järele on nõudlus aastataguste andmetega võrreldes kolmekordistunud. 8 kuuga on müüdud Tartus Seemendusjaamast juba 4753 topeltdoosi ja Kehtna Seemendusjaamast 7 kuuga 2710 topeltdoosi. See sundis aretusühistut ka Tartu Seemendusjaama laiendama ja uued kuldikohad täidetakse vähehaaval paremate noorkultidega.
Praegusel hetkel on suhteliselt problemaatiline Kehtna Seemendusjaama tulevik ja tõumaterjaliga varustamine, sest Kehtna Seemendusjaam kuulub Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistule ning Eesti Tõusigade Aretusühistul ei ole olnud võimalik sõlmida viimasega koostöölepingut. Läbirääkimised sel teemal jätkuvad, kuid teada on ka tõsiasi, et Euroopa Liidu reeglite kohaselt ei tohi ühisel territooriumil olla nii pullide kui ka sigade kunstliku seemenduse jaam. Kuna Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu on otsustanud, et Kehtnasse jääb tulevikus ainult pullijaam ning pole täpseid andmeid, kui kaua on seal veel võimalik pidada kulte, on nende asjaolude taha takerdunud ka Kehtna Seemendusjaama tõumaterjaliga varustamine. Juhuks kui Kehtna Seemendusjaamas enam kulte pidada ei saa, plaanib aretusühistu haigusriski vähendamiseks Põhja-Eestis sisse seada hästivarustatud karantiinilauda.
Kõikide kunstliku seemenduse jaamade kultide järglasi ja osaliselt ka õvesid kontrollitakse süstemaatiliselt Kehtna seakasvatuse kontrollkatsejaamas, saadud andmeid analüüsitakse PRIK-is ning tulemused jõuavad õige pea ka spermatarbijateni.
Aretusprogrammi teiseks tähtsaks ülesandeks ja eesmärgiks on pakkuda nuumikute tootjatele heade emaomadustega ja suure viljakusega ristandemiseid.
Miks just ristandemis, pole vaja ilmselt edukale seakasvatajale enam selgitada, kuna ristandemis tagab ristamisest tekkiva heteroosiefekti tõttu suuremad ja ühtla- semad pesakonnad ning põrsastel on hea kasvukiirus. Eelduseks on muidugi lähtetõugude kõrge geneetiline väärtus, hea tervis ja sigade õige söötmine. Kogu maailmas toodetakse erinevate aretusprogrammide raames ematõugude baasil ristandemiseid, kes müüakse nuumafarmidele.
Tervishoiualased probleemid näivad olevat põhiliseks takistuseks ristandemiste suuremamahulisele tootmisele ja edukale müügile Eestis. Loomade transportimisega ühest farmist teise kaasneb ju alati haigusrisk. Iga ristandemist tootev ja ka turustada tahtev farmijuht peaks siinkohal hakkama mõtlema oma kauba usaldusväärsusele just tervise ja hügieeni seisukohalt.
Tähtsamad abinõud peituvad eelkõige pidamistingimuste parandamises. Edukamates seakasvatusmaades on saanud iseenesestmõistetavaks põrsaste voorukaupa võõrutamine 3…4 nädala vanuselt poegimislaudast eraldi paiknevasse lauta, et lõhkuda võimalikud infektsiooniahelad. Sealautade ehitus Eestis küll ei soosi selliseid võtteid, kuid hea tahtmise juures on seda ilmselt siiski võimalik läbi viia. Samuti ei ole meil eriti levinud hügieeniks vajalik nn. puhta ja musta territooriumi (lauda siseterritooriumi ja väliskeskkonna) eraldamine duiruumi abil, mida reaalselt kasutades saab laudast eemal hoida väliskeskkonnas levivaid haigusetekitajaid. Loomulikult on siin tegemist investeerimisvajadustega, kuid loodetavasti on selliste abinõude sisseseadmine vaid aja küsimus. Samas oleksid nuumikute tootjad ilmselt parema meelega nõus ostma väga hea jõudlusega emiseid laudast, mis on tuntud või lausa kuulus oma rangete hügieeninõuete poolest.
Teine lugu on ristandemiste ostmisega kaasnev raha probleem. Käibevahendeid napib alati ja illusioon, et ise emiseid tootes hoitakse raha kokku, on visa purunema. Siiski oleks otstarbekas arvutada välja, kui palju läheb maksma emise kasvatamine oma farmis ning võrrelda tulemusi ristandemiste turuhinnaga. Kui siis võrrelda oma farmis kasvatatavate (pahatihti veel puhtatõuliste) emiste jõudlusandmeid müügifarmi keskmiste tulemustega, ongi käes vastus küsimusele, kas toota ise emiseid või osta need partiide kaupa sisse ja seemendada seejärel isatõugu pieträäni ja hämpiri kultide spermaga.
Kui ristandemiste tootmine on alles hoogu võtmas, siis pieträäni kulti on enamik eesti nuumikute tootjaid ilmselt juba proovinud. Esialgne kahtlus pieträäni pesakonna suurust vähendavast mõjust on haihtunud ja enamik on ilmselt lõpptulemusega, heakvaliteedilise ja läbikasvanud sealihaga, mida pieträäniga ristamisest saadakse, igati rahul. Farmidele, kes soovivad pieträäni tõugu kasutada veelgi laialdasemalt, tuleks soovitada just kunstlikku seemendust. Tartu Seemendusjaamas on praegu saadaval vähemalt nelja pieträäni tõugu kuldi spermat.
Loodetavasti saabub õige pea aeg, mil ka lihakombinaadid mõistavad selliste tarberistandite väärtust ning Eestis toodetud sealiha tõuseb taas hinda, olles konkurentsivõimeline HEA EESTI TOODE.