Baasaretusfarmide noorkultide rümpade kvaliteet

pm-knd Aarne Põldvere
Eesti Tõusigade Aretusühistu

Seakasvatajate eduka aretustöö tulemusena on searümpade tailihasisaldus Eestis viimastel aastatel suurenenud. 1994. aastal, mil võeti Eesti lihatööstustes kasutusele tailihamõõtur Ultra FOM 100 ja alustati tapasigade klassifitseerimist SEUROP-süsteemis, oli searümpade keskmine tailihasisaldus 51%. Praeguseks on see näitaja tõus- nud 6...7%. 2000. a läbiviidud analüüsi põhjal oli Viru Lihaühistu liikmete farmidest pärit lihatööstustesse viidud 18 200 nuumiku rümpade keskmine tailihasisaldus 56,5%.
Üheks searümpade kvaliteedi parandamise abinõuks on importtõumaterjali kasutamine. Viimastel aastatel on Eesti Tõusigade Aretusühistu importinud sigade tõumaterjali Norrast, Soomest, Rootsist ja Austriast, kusjuures suunaks on olnud tuua välisriikidest head tõu- materjali, eelistatult kuldispermat. See on tervishoiuriske arvestades kasulikum, kui importida elusaid kulte. Aretusühistu suunab imporditud tõumaterjali puhasaretusfarmidesse (nn baasaretusfarmid). Puhtatõulisi sigu tuuakse ja puhasaretusega tegeleb 6 baasaretusfarmi. Landrassi tõugu sigade puhasaretusega tegeldakse Kehtna Mõisa OÜs, AS Kaubi Ettevõtetes, OÜ Estonias ja Kaiu LTs, jorkširi tõugu sigade aretusega tegeleb Saimre Talu ja OÜ Pihlaka Farm. OÜ Pihlaka Farmis on ka ainuke mükoplasmoosivaba puhtatõuliste pjeträäni tõugu sigade populatsioon.
Baasaretusfarmid müüvad aretusühistu aretusspetsialisti loal tõukulte Tartu Seemendusjaama ja teistele aretus- ja ristandaretusfarmidele. Seemendusjaama suunatav kult peab olema kõrge aretusväärtusega ja on tähtis, et ta oma häid omadusi järglastele edasi pärandaks. Kirjanduse andmeil on kuldi osa seakarja geneetilisel parandamisel 80...85%. Paljud ettevõtted on järjekindla valiku ja kunstliku seemenduse abil tailihasisaldust searümbas suurendanud. Kasutades Tartu Seemendusjaama väärtuslike kultide spermat, on farmeril võimalik lühikese aja jooksul saavutada aretusedu ka oma farmis. Et sperma import on farmerile kallis, saab farmer tuua importkultide häid omadusi oma karja eelkõige tipparetusfarmides kasvatatud ja seemendusjaama valitud järglaste sperma kasutamisel.
2002. a alguses käivitus Eesti Tõusigade Aretusühistus kvaliteetse sealiha tootmise programmi “Marmorliha” raames uus searümpade hindamise süsteem. Eeltoodust lähtudes hinnatakse baasaretusfarmidest praagitud testitud tõutuumiku emiste üleskasvatatud noorkulte lihatööstuses. Sellega saadakse lihajõudlusnäitajad seemendus- jaama kultide ja farmidesse müüdud kultide vendade kohta.
Sead tapetakse ASis Valga Lihatööstus, rümbad poolitatakse läbisaagimisega piki selgroolülisid. Tapasoojad rümbad kaalutakse tapatsehhis vähemalt 45 minuti jooksul sea veretustamise alustamisest arvates vahetult enne jahutuskambrisse saatmist 0,1 kilogrammise täpsusega ja määratakse rümba tailihasisaldus taimõõturiga Ultra FOM 100. Rümbad jaotatakse tailihasisalduse alusel SEUROP-süsteemi järgi. Sigade lihajõudlusnäitajad hinnatakse 24 (+/-4) tundi pärast sea tapmist. Lihakvaliteedi näitajana määratakse pH väärtus portatiivse pH-meetriga 24 (+/-4) tundi pärast sea tapmist jahutuskambris rippuva jahtunud rümba paremalt poolküljelt 13...14. roide vahekohalt selja pikimast lihasest (m. longissimus dorsi). Tuginedes lihaskoe pH väärtusele on PSE-liha (hele, pehme, vesine) pH <5,59, normaalse liha pH 5,60...6,29 ja DFD-liha (tume, tihe, kuiv) pH > 6,30 (Talonen, 1977). Kogutud andmed saadetakse jõudluskontrolli keskuse andmebaasi, kus edaspidi on võimalik neid lülitada kultide lihasuse aretusväärtuse hindamisse.
2002. aastal hinnati aretusspetsialist-lihatehnoloogi poolt Valga lihatööstuses 550 noorkuldi rümba lihajõudlusnäitajaid, (127 landrassi, 369 jorkširi, 41 pjeträäni tõugu ja 13 ristandkuldi järglast). Kokku hinnati 60 noorkuldi järglasi (15 landrassi, 36 jorkširi, pjeträäni tõust 7 ja 2 ristandkulti). Hindamisel olid järgmised ristandkombinatsioonid: kult (pjeträän × hämpšir) × hämpširi emis ja pjeträäni kult × hämpširi emis. Eeltoodu võimaldab anda esialgse hinnangu baasaretusfarmide ja Tartu Seemendusjaama kultide järglaste rümba kvaliteedile.
Landrassi tõugu kuldid pärinesid Kehtna Mõisa OÜst, jorkširi tõugu kuldid Saimre Talust ja OÜst Pihlaka Farm, pjeträäni tõugu kuldid OÜst Pihlaka Farm.
Tabelist 1 nähtub, et kõik hinnatud noorkuldid on heade lihajõudlusnäitajatega. Eeltoodule on kindlasti positiivset mõju avaldanud Soomest, Norrast ja Austriast imporditud sperma.

Tabel 1. Baasaretusfarmidest pärit noorkultide rümpade kvaliteedinäitajad tõuti

  *) S – lihaskude >60%, E – 55...60%, U – 50...55%, R – 45...50%, O – 40...45%, P –<40%.

Raskemad olid landrassi tõugu noorkultide rümbad (73,5 kg), kergemad aga pjeträäni tõugu (68,1 kg) kultidel. Soovitult pikad olid landrassi ja jorkširi tõugu kultide rümbad (vastavalt 101,4 ja 98,9 cm). Ristandsead ja pjeträäni tõugu kuldid olid lühemad (vastavalt 95,7 ja 91,3 cm).
Seljapekk oli valgetel tõugudel (landrass, jorkširi) ja ristandkultidel õhuke (kõikumine 17,9...20,4 mm), pjeträäni tõugu kultidel natuke paksem (22,8 mm). Seevastu oli pjeträäni tõugu kultide järglased väga hea lihasusega (lihassilma pindala 49,4 cm2, tailiha osatähtsus rümbas 59,3%). Ka landrassi ja jorkširi tõugu kuldid pärandavad järglastele häid lihaomadusi: suur lihassilm (vastavalt 45,6 ja 46,1 cm2) ja taised rümbad (58,3%). Lihasuse indeks, s.o seljapeki ja -lihase lõikepindala suhe oli parem pjeträäni ja jorkširi tõugu kultide rümpadel (vastavalt 0,3 ja 0,31).
Kõik hinnatud kultide rümbad olid soovitult õhukese küljepekiga ja suure seljalihase läbimõõduga. Noorkultide rümbad kuuluvad SEUROP-klassifikatsiooni alusel S-, E- ja U-klassi. S-klassi rümpi oli kõige rohkem pjeträäni tõugu kultide järglastel – 37%. Landrassi ja jorkširi tõul on vastavad näitajad 30 ja 23%. E-klassi kuulub hinnatud kultide rümpadest enamus: jorkširi tõul 71%, landrassi tõul 57%, pjeträäni tõul 63% ja ristandkultidest 85%.
Kõikide tõugude keskmisena pärandavad Tartu Seemendusjaamast ja baasaretusfarmidest pärinevad kuldid järglastele soovitult õhukese seljapeki (19,3 mm), suure lihassilma (46,3 cm2) ja suure tailihasisalduse rümbas (58,3%). SEUROP- klassifikatsiooni järgi kuulub 550-st hinnatud noorkuldi rümbast S-klassi 25%, E-klassi 68% ja U-klassi 7%.
Enamik kultide järglasi on soovitult õhukese seljapeki ja suure lihassilma pindalaga. Kõige suurem lihassilm (70,3 cm2) oli OÜst Pihlaka Farm pärineval vanempaari Ego 5074 x emis 212 järglasel. Landrassi tõust on suurema lihassilmaga (58,2 cm2) vanempaar Motor 756 x 1158 ja jorkširi tõust (66,1 cm2) vanempaari Hudson 2958 x Rinkka 3093 järglaste rümbad.
Paremini pärandavad järglastele lihaskude landrassi tõust kult Ofir 965 (tailiha rümbas 62,4%), Orden 916 (60,0%), Uniiti 648 (59,5%), Fram 4398 (58,8%), jorkširi tõust Jallis 3348 ( 59,9%), Riksu 3300 (59,0%), Jallis 231 (59,6%), Hudson 2862 (58,7%) ja pjeträäni tõust Umag 1512 (60,3%), Valor 598 (60,0%) ning Caesar 2345 (58,9%).
Hindamistulemustest lähtuvalt parandavad kõik kuldid rümpade lihasust. Kirjanduse andmetel (Glodek, 1985) ja artikli autori varasemate uurimuste tulemusel kaasneb searümpade kvaliteedi paranemisega (lihassilma pindala, tailiha osatähtsus suurenemine rümbas) liha kvaliteedi halvenemine, kuna nimetatud näitajad korreleeruvad negatiivselt (r = -0,4).

Tabel 2. Baasaretusfarmide noorkultide järglaste rümpade kvaliteedinäitajad

*) Y - jorkširi tõug, L - landrassi tõug, P - pjeträäni tõug
n – järglaste arv

Noorkultide liha kvaliteedi kontrolliks määrati kõikidel rümpadel selja pikima lihase pH väärtus. Selgus, et enamuse kultide lihaskoe pH väärtus oli normaalne (vahemikus 5,6... 6,3). Ainult väga väikesel osal (2%) rümpadest oli lihaskoe pH väärtus madal (<5,6). Neil esines hele, pehme ja vesine PSE-liha. DFD-liha uuritud rümpadel ei esinenud.
Kokkuvõttes võib öelda, et hinnatud landrassi ja jorkširi tõugu kultide sperma kasutamine emiste seemendamisel annab soovitud õhukese pekiga, hea lihassilmaga ja suure rümba tailiha osatähtsusega järglasi. Pjeträäni tõul on eripärased peki ladestumise piirkonnad, kuna rohkem pekki ladestub rümba seljaossa, vähem külgedele. Pjeträäni tõugu kultide järglaste rümbad on väga hea lihasusega (suur lihassilm, suur tailihaprotsent rümbas, väike lihasuseindeks). Hinnatud noorkultide rümbad olid hea lihakvaliteediga. Pjeträäni tõugu kuldid on eriti suure rümba tagaosaga (suured singid). Nende kultide spermat on soovitatav kasutada valgete tõugude ristamiseks suure tailihasisaldusega ristandpõrsaste saamiseks. Ristandkulte on samuti sobilik kasutada valgete tõugude ristamiseks hea kvaliteediga, õrna, mahlase, suure lihaskoe- sisese rasvasisaldusega lihaga nuumikute tootmiseks.
Ristandaretusprogrammis “Marmorliha” on lähiaastateks (2003...2008) püstitatud eesmärgid eesti seatõugude lihasuse ja liha kvaliteedi parandamiseks. Selle alusel nähakse ette valgetest tõugudest sugusigade rümpade tailiha osakaalu suurendamist – kultidel 63 ja emistel 62%-ni, lihassilma pindala suureneks 48 cm2-ni. Programm näeb ette pjeträäni tõugu sugusigadel suurendada rümba tailihasisaldust – kultidel 65 ja emistel 64%-ni. Lihassilma pindalad peaksid suurenema vastavalt 55,0 ja 52,0 cm2-ni.
Et ka väikestes lihatööstustes oleks võimalik analoogselt loomade suurtöötlejatel kasutuselolevate Ultra FOM 100-ga searümba lihaskoesisaldust määrata, neid SEUROP kaubaklasside süsteemis klassifitseerida ja selle alusel sigade tootjale tasuda, tuleks valida mõni alternatiivmeetod. Artikli autor pakub selleks Austrias ja Saksamaal väljatöötatud ja seal kasutatavat ZP-meetodit (kahe punkti meetod), mida on küllaltki odav ja lihtne kasutada. ZP-meetodist on artikli autor kirjutanud täpsemalt ajakirjas “Tõuloomakasvatus”, 2002, nr 3, lk 20...22.
Noorkultide rümpade hindamise raames võrreldi taimõõturiga Ultra FOM 100 ja ZP-meetodiga leitud searümpade lihaskoesisaldust.
Tabelist 3 nähtub, et taimõõturiga Ultra FOM 100 leitud rümpade tailihasisaldused on keskmiselt 1,0% väiksemad võrreldes ZP-meetodil leituga (vastavalt 58,5 ja 59,5%). ZP-meetodit võib kasutada searümba tailihaprotsendi määramisel, arvestades seda, et tulemus on mõnevõrra suurem Ultra FOM 100 näidust.

Tabel 3. Erinevate rümba tailihasisalduse määramise meetodite võrdlus (n=227)

*) – standardhälve; **) – variatsioonikoefitsient;

Viimasel ajal on esile kerkinud poleemika elussigade ja rümpade tailihamõõturite (vastavalt Piglog 105 ja Ultra FOM 100) näitude objektiivsuse suhtes. Kuna mõlemat aparaati kasutatakse ka tõuaretuslikel eesmärkidel ja rümpade tailihasisaldusest sõltub suuremates lihatööstustes sealiha kokkuostuhind, võrreldakse käesolevas artiklis aparaatide näitusid.
Selleks määras aretusühistu aretusspetsialist Aino Aringo baasaretusfarmides farmitestil noorkultide tailihaprotsendi elussigade tailihamõõturiga Piglog 105. Edasi saadeti aretusest praagitud kuldid AS Valga Lihatööstusesse, kus pärast tapmist määrati nende rümpade tailihasisaldus taimõõturiga Ultra FOM 100.
Tabelist 4 selgub, et Piglog 105-ga mõõdetud tailihaprotsent on Ultra FOM 100-ga mõõdetud tailihaprotsendist keskväärtuselt 1,5% võrra suurem, mis on normaalne elussigade ja rümpade võrdlemisel.

Tabel 4. Elussea ja rümba tailihasisalduse määramise meetodite võrdlus (n=134)

Analoogse katsetulemuse (erinevus 1,3%) on saanud oma uurimuses ka A. Timmi ja R. Mölder (1995). Piglog 105 mõõtmistulemuste variatsioon on väiksem (v= 3,7%) kui Ultra FOM 100 mõõtmistulemustel (v= 4,8%). Andmed on varieeruvad, mis on ka bioloogilise materjali puhul põhjendatud.