Kaasaegseid seisukohti imetavate emiste söötmisel

pm-dr. Leo Nigul
EPMÜ LKI väikelooma- ja linnukasvatusosakond

Sööt on põhiline, mis tagab emise hea piimakuse ja põrsaste jõudsa kasvu. Selleks peab sööt sisaldama kõiki praegustes söötmisnormides esitatud toitaineid õiges vahekorras, olema maitsev ja riknemata. Sellise söödaratsiooni koostamisel tuleb arvestada vähemalt kolmekümne toitainega, millede tasakaalustatud tarvet ei ole võimalik katta üksnes söötadega. Nendele tuleb juurde lisada makro- ja mikromineraalaineid, sünteetiliselt valmistatud vitamiine ja aminohappeid. Paljude toitainete täpne arvestamine ei ole jõukohane talusigalas või väiksemas seafarmis. Selle töö on enda peale võtnud tööstused, kes väljastavad täielikult emiste söödatarvet katvaid ratsioonsöötasid või täiendsöötasid. Viimased sisaldavad toitaineid tarbest rohkem ja täiendsöötade lisamisel teraviljajahule saab kodustes tingimustes teha ratsioonsöötasid. Ratsioonsöötasid ostavad tavaliselt need seakasvatajad, kes ise söötasid ei tooda. Täiendsöötade hankimine on sobivam teravilja kasvatavatele seakasvatajatele. Oma teraviljast ja ostetud täiendsöödast koostatud ratsioonsööt on tavaliselt odavam kui tööstusest hangitav ratsioonsööt. Seda eriti veel siis, kui täiendsööt koos teraviljaga ei kata sigade proteiinitarvet ja lisada tuleb ka omakasvatatud hernest.
Kehtna keskuse sigalas toimunud katses oli kolm peekoni tõugu imetavate emiste rühma, igas 3 täiskasvanud emist. Neile söödeti rühmade kaupa kas Keila TERKOs, Viljandi Teraviljasalves toodetud ratsioonsööta või Kehtnas oma odrast (86%) ning Farm Planti täiendsöödast (14%) koostatud ratsioonsööta. Nimetatud ratsioonsöödad sisaldasid Kehtna labori andmeil proteiini 16,1; 15,8 ja 14,4%, kiudu 4,5; 4,6 ja 3,2%, rasva 1,2; 5,0 ja 2,8%, fosforit 0,65; 0,51 ja 0,51% ning kaltsiumi 0,80; 0,64 ja 0,57%. Esitatud toitainetesisaldus ei erinenud oluliselt Eestis kasutatavatest söötmisnormidest ega prospektides märgitud kogustest. Igale emisele kaaluti sööt eraldi.
Emiseid peeti taani tüüpi sulgudes. Kahe sulureaga sigala seina ääres oli sõnnikukäik ja selle sulgudepoolses ääres lahtises rennis kraaptransportöör. Söödakäik oli sigala keskel. Põrsasulu emisepoolne külgsein oli alt lahti, mis võimaldas põrsastele pideva pääsu emise juurde, kuid vähendas ka põrsaste äramagamise võimalust. Põrsasulu pesaaseme kohal oli soojenduslamp, mis tagas põrsastele vajaliku soojuse (~ 32 ŗC) ja meelitas põrsad imemisvaheaegadeks emise juurest pesaasemele. Allapanuks kasutati saepuru.
Emiseid söödeti kaks korda päevas selveliselt: künasse lastud veele puistati peale kuiv sööt. Poegimispäevadel emistele süüa ei antud, küll aga vett. Järgmisel päeval anti neile 1,5…2 kg sööta, suurendades selle kogust järgmistel päevadel pidevalt kuni nädala lõpuni. Sellest alates söödeti ja joodeti emiseid isu järgi vabalt. Sööta anti kuni 6,5 kg päevas, mille sõid emised jäägitult. Sel viisil on võimalik ratsioonsöödaga kindlustada toitainetetarbe täielik katmine ja suur piimaand, mis tagab imikpõrsaste kiire kasvu ja emise väiksema kaalukao imetamisperioodil.
Emise piimaand suureneb pidevalt poegimisest kuni kolmanda imetamisnädala lõpuni, ületades isegi 10-liitrise päevatoodangu piiri, ja praktiliselt säilitab selle taseme ka neljandal nädalal. Seejärel hakkab piimaand langema ja kahe kuu vanuselt võõrutamisel saab pesakond veel ainult paar liitrit emapiima päevas. Põrsaste söödatarve suureneb sünnist alates pidevalt, kuid kahel esimesel nädalal tekib piimakatel emistel piima rohkem, kui põrsad vajavad. See võib põhjustada udarapõletiku ja sellepärast tuleb emisele antava sööda kogust piirata, vähemalt esimesel poegimisjärgsel nädalal. Põrsaste lisasööda tarbimine sõltub emise piimaannist. Isukamalt hakkavad põrsad sööma kolmandal või neljandal elunädalal, kui emapiim ei kata enam nende söödatarvet. Sellest hoolimata tuleb põrsastele anda lisasööta juba esimese elunädala lõpul. Tagumistes nisades tekib vähem piima kui esimestes ja tagumistele nisadele tõrjutud põrsad vajavad varem lisasööta, kui esimestest nisadest toituvad pesakonnakaaslased. Ka võib esimeste nisade hulgas olla neid, kus tekib piima vähem kui teistes. Seega vajavad kõik väiksema piimaanniga nisasid kasutavad põrsad lisasööta oma kaaslastest varem.
Vähese piimaanniga emiste põrsad hakkavad sööma juba esimese elunädala algul. Nendele toodetakse Eestis spetsiaalseid emisepiimaasendajaid. Kehtna farmis tehtud katses ei osutunud need vajalikuks, sest emiste normaalse söötmise ja pidamisega ning piimakate emiste järglaste valikuga on komplekteeritud väärtuslik emisekari. Farmides, kus esitatud põhimõtted pole täielikult kasutusele võetud, võivad emisepiimaasendajad (Babito, Piggomel) osutuda vajalikuks. Need sisaldavad hästi omastatavaid toitaineid nagu emisepiimgi ja juba paaripäevased põrsad toituvad nendest. Pealegi on need meeldiva lõhnaga ja maitsega, mille tõttu meelitavad ka kärbseid. Poegimisjärgsel haigestumisel võib emisel piimateke üldse kaduda. Sel puhul väldib piimaasendaja pesakonna kängumise või põrsaste lõppemise. Vähese piimaanniga emiste puhul tuleks siiski õigesti korraldatud söötmise, pidamise ja nende valikuga tagada emiste piimakus, sest piimaasendajad on kallimad kui emisepiim.

Tabel. Emiste jõudlus

Kõikides rühmades sõid emised võrdselt, kuigi proteiini (16,1%) ja rasva (5%) oli Keila TERKOs toodetud ratsioonsöödas rohkem kui Viljandis ja Kehtnas valmistatud söödas. Ka väiksem kiudainesisaldus Kehtna rühma söödas (3,2%), võrreldes teiste söötadega, ei soodustanud emiste söömust. Katses olnud üheksast emisest ei söönud ükski üle 6,5 kg päevas, ja sedagi ainult paari päeva vältel. Soomes soovitatakse emisele laktatsiooni kõrgperioodil anda kuni 7,5 kg sööta päevas ja Rootsis suurte pesakondade puhul isegi 9 kg, mis on põhjendatud. Sama põhimõtet toonitavad ka Saksamaa seakasvatuse konsulendid. Nii kaotab emis imetamisperioodil kaalust vähem ja indleb varem kui lahjunud emis. Belgia söödatehases Vitamex, mis teeb koostööd Keila TERKOga, on välja töötatud emistele poegimiseelsed ja –järgsed söödakogused. Poegimiseelsel päeval vähendatakse söödakogust ühele kilogrammile ja poegimispäeval 0,4 kg-le. Teisel päeval antakse 1 kg ja igal järgmisel päeval suurendatakse söödakogust 1 kg võrra päevas. Alates 8. poegimisjärgsest päevast saab emis sööta 1% kehakaalust ja pesakonna ühe põrsa kohta veel 0,35 kg. Seega 250 kg eluskaaluga emis 10 põrsaga pesakonnas saab (2,5 + 3,5) 6 kg sööta päevas kuni põrsaste võõrutamise päevani, mil emisele sööta ei anta. Esimesel päeval pärast võõrutust tõstetakse söödakogus 3,5 kg-ni kuni seemenduseni, kuid mitte kauem kui 10 päeva. Seejärel vähendatakse söödakogust 2,5 kg-le ja viimasel tiinusekuul tõstetakse söödakogus 3…3,5 kg-ni. Provimi söödatootmistehas Hollandis soovitab imetava emise sööta anda juba 10 päeva enne poegimist. See sisaldab toitaineid rohkem kui tiine emise sööt ja soodustab loodete kasvu ning harjutab emist imetamisaegse söödaga. Paar päeva enne poegimist vähendatakse söödakogust, et poegimine oleks kergem ja tüsistusteta. Poegimisjärgselt suurendatakse söödakogust kahe nädala jooksul vähehaaval, et vältida üleliigse piima teket, mida põrsad ei suuda tarbida. Seejärel söödetakse emist praktiliselt vabalt, orienteeruva arvestusega 1,5 kg sööta emisele ja 0,5 kg iga põrsa kohta päevas. Põrsaste võõrutuspäeval emist ei söödeta, kuid järgmisel päeval antakse emisele kuni 3,5 kg imetava emise sööta. Seemendusjärgselt vähendatakse söödakogust ja asendatakse tiine emise söödaga. Erinevalt teistest firmadest on Provimi tehases välja töötatud spetsiaalne mineraalsööt, mida antakse nädal enne poegimist 0,5 kg emisele päevas koos imetamisperioodi söödaga. See soodustab mineraalainete sünteesi luudest piimasse, kuna söödaga antavad mineraalained ei ole hästi omastatavad ja nende vaegus vähendab piimateket. Kehtna rühmas sõid põrsad prestartersööta vähem, äramagamisest tingitud põrsaste hukkumine oli väiksem, kuid põrsaste mass 21 ja 35 päeva vanuselt ei erinenud teiste rühmadega võrreldes oluliselt. Kehtna rühma põrsaste normaalse kasvu tagas emiste parem piimakus, millele viitab nende emiste suurem emakaväline kaalukadu, 8 kg ehk 28% Keila ja 12 kg ehk 48% Viljandi rühmaga võrreldes. Prof. A. Lemberi doktoritöös esitatud andmeil kulub 1 kg emakavälise kaalukao taastamiseks tiinusperioodil 4 kg ratsioonsööta. Kehtna rühmas seega (4 x 37) 148 kg, Keila ja Viljandi rühmas vastavalt 116 ja 100 kg. Kokkuvõte Imetava emise sööt peab sisaldama kõiki söötmisnormides ette nähtud toitaineid. Sellist ratsioonsööta saab osta kas söödatehasest või koostada oma majandis toodetud söödast koos ostetud täiendsöödaga. Sööt on küll peamine, mis tagab emise hea piimakuse ja põrsaste jõudsa kasvu, kuid unarusse ei tohi jätta ka pidamist, hooldamist, emiste valikut ja tervishoidu. Poegimiseelsel nädalal tuleb sujuvalt üle minna tiine emise söödalt imetava emise söödale, et turgutada paremini loodete kasvu ja harjutada emist imetamisalgse söödaga. Poegimispäeval emis tavaliselt ei söö. Esinese imetamisnädala vältel suurendatakse pidevalt sööda kogust, kuid välditakse ülesöötmisega kaasnevat liigset piimaandi, mida põrsad ei vaja. Järgnevalt tuleb emist sööta isu järgi vabalt. Põrsaste võõrutamise päeval võib hea piimaanniga emise jätta söömata. Järgmistel päevadel kuni seemenduseni tuleb emisele anda umbes pool imetamisalgsest söödakogusest ja seejärel vähendada kogust 2…2,5 kg-ni. Künast sööta tuleb kaks korda päevas ja joota vabalt.