Sissejuhatus

 

          Seakasvatus on tänases põllumajanduses ja inimeste toiduga varustamisel väga oluline. Majandussituatsiooni muutumisega Eestis on päevakorda tõusnud vajadus parandada sealiha tootmise efektiivsust. Seakasvatusettevõtte tootmise efektiivsus sõltub osaliselt viljakusnäitajatest, mida saab parandada ristamisega, valikuga suurte pesakondade järgi ja pidamistingimuste muutmisega.

Kahjuks on sigade arv ning sealihatoodang Eestis viimastel aastatel pidevalt vähenenud (tabel 1).

 

Tabel 1. Sigade arvu, sealihatoodangu ja sealiha osatähtsuse dünaamika aastail 1970…1996 (Eilart, 1995; Eesti statistika aastaraamat

1997, 1997; Põllumajandus 1996, 1997)

Näitaja

Aastad

 

1970

1980

1985

1990

1992

1994

1995

1996

 

Sigade arv, tuh.

688

1086

1074

960

541

460

449

298

 

Sealihatoodang, tuh. tonni

74,2

88,4

98,2

95,1

50,1

30,5

35,4

31,7

 

lihatoodangust, %

54,6

54,5

53,6

52,1

46,4

43,9

52,3

53,7

 

 

        Esimesed ulatuslikumad katsed sigadega korraldati Eestis aastail 1931…1939 L. Voltri ja E. Saueri (hiljem Saue) poolt Kuremaa Seakasvatuse Katsejaamas (Šmigelskite, 1995). Eestis aretatava kahe seatõu ristamist on uurinud V. Laanmäe, E. Meisner ja A. Timmi.     V. Laanmäe korraldas sigade ristamiskatseid juba 1951. ja 1952. aastal tolleaegses Vorbuse katsebaasis (Laanmäe, 1953). E. Meisneri (1964; 1967; 1985; 1990) andmetel osutus efektiivsemaks ristandemiste kasutamine, kelle viljakus oli puhtatõuliste emiste viljakusest 7…15% võrra suurem. Lihtsa tarberistamise korral suurenes viljakus ainult 1,5…3,3%. A. Timmi (1988) andmetel aga võimaldab ka lihtne tarberistamine sigade viljakust suurendada.

        Välismaal korraldatud sellealased katsed nii puhtatõuliste kui ristandloomadega pärinevad 1930. aastast. Katsetes tuvastati heteroosi esinemine kõigil viljakusnäitajatel nagu pesakonna suurus, elujõulisus, pesakonna ja põrsamass, seejuures kõikus heteroos vahemikus 5…25%, sõltudes suuresti kasutatud tõugudest (Winters jt., 1935; Lush jt., 1939; Chambers ja Whatley, 1951; Whatley jt., 1954; Fredeen, 1957a; Skårman, 1965; Nelson ja Robison, 1976; Andersson, 1980; Webb, 1991).

          Viimasel ajal on mitmest riigist imporditud arvukalt emiseid ja kulte kohalike sigade jõudluse parandamiseks. Märgatav oli nende mõju viimaste nuuma- ja lihajõudlusele (Eilart, 1995; Kaselo, 1995). Mõju viljakusnäitajatele oli aga uurimata. Seetõttu seati käesoleva töö eesmärgiks välja selgitada eesti suurt valget tõugu emiste viljakuse tase, võimalused selle mõjutamiseks ristamisega ja mõnede keskkonnafaktorite (emise vanus, majand, aasta ja aastaaeg) muutmise abil.