5. Kokkuvõte 

Seakasvatuse efektiivsuse suurendamise üks võimalusi on emiste viljakuse suurendamine. Käesoleva töö eesmärgiks seatigi välja selgitada eesti suurt valget tõugu emiste viljakuse tase ja selle mõjutamise võimalused ristamise ning mõnede keskkonnafaktorite muutmise abil. Sigade viljakust saab suurendada sigade ristamisega, mida kasutatakse laialdaselt tarbesigade tootmisel. Üks võimalikest Eestis kasutatavatest ristamisskeemidest on esitatud joonisel 7, kus ristamiseks kasutatakse Eestis levinud kahte seatõugu. Selle skeemi kohaselt kasutatakse suurt valget tõugu emiste seemendamisel eesti peekoni tõugu kulte ning saadud ristandemised seemendatakse omakorda suurt valget tõugu kultide spermaga. Saadud järglasi kasutatakse nuumamiseks. Uurimistöös kasutatud 216 suurt valget tõugu emist 462 pesakonnaga ja 22 ristandemist 22 pesakonnaga paiknesid Tartu SKJ-s ja Ao Tootjate Ühistus. Eelnevalt on kõigi suure valge tõu emiste jõudluse parandamiseks kasutatud soome jorkširi tõugu kulte.

Farmi ja aasta mõju. Majandi mõju oli suur kõigile tunnustele, välja arvatud pesakonna suurus. Tartu SKJ näitajad peale põrsaste säilivuse 3. elunädalani jäid tunduvalt alla Ao Tootjate Ühistu näitajatele.

Pesakonna suurus ei erinenud sünniaastate lõikes. Tunduvalt raskemad kolme- ja kaheksanädalased põrsad saadi 1994. aastal võrreldes 1995. ja 1996…1997. aastaga. Kergeimad pesakonnad sünnil ja  3-nädalaselt saadi 1996…1997. aastal. Võõrutamisel osutusid oluliselt raskemaks 1994. aastal sündinud pesakonnad. Ka suurim massi-iive saadi 1994. aastal.

Tõulisuse mõju. Eestis ei kasutata ristamist tarbesigade tootmiseks eriti laialdaselt. Katseandmetel suurendas tavaline tarberistamine emiste viljakust sünnil vaid 6,5%, 3-nädalaselt 4,7% ja võõrutamisel 6,0% võrra (+0,44…0,67 põrsast). Seevastu ristandemiste kasutamine suurendas emiste viljakust oluliselt, vastavalt 11,8, 17,3 ja 19,1% võrra (+1,22…1,68 põrsast).

Puhtatõulised ja ristandpõrsad ning pesakonnad olid nii sünnil kui ka 3-nädalaselt enam-vähem ühesuguse raskusega. Lihtsa tarberistamise korral olid põrsad ja -pesakonnad võõrutamisel tunduvalt raskemad nii puhtatõulistest kui ka tagasiristamise teel saadud (ESV/EPxESV) põrsastest ja pesakondadest. Ristamisel tekkiva heteroosi realiseerumine piimakuses ja põrsa võõrutusmassis sõltub ilmselt rohkem söötmis-pidamistingimustest. Leitud tõugude kombinatsiooni massi-iivete erinevused 8. nädala vanuselt osutusid oluliseks (P<0,05), kusjuures lihtsa tarberistamise korral oli ristandpõrsaste massi-iive suurem puhtatõuliste põrsaste omast, kuid puhtatõuliste põrsaste massi-iive ületas tagasiristamisel saadud põrsaste massi-iibe. Põrsaste säilivuses olulisi erinevusi ei täheldatud.

Emise vanuse mõju. Esimese ja hilisemate pesakondade suurus erines oluliselt sünnil ning kolme ja kaheksa nädala vanuselt, kusjuures väiksemad pesakonnad saadi esimeses pesakonnas. Esimese pesakonna põrsad kasvasid aga tunduvalt kiiremini. Põrsaste säilivus oli 2. ja hilisemates pesakondades oluliselt suurem kui esimeses pesakonnas nii    3 nädala jooksul kui ka võõrutamisel (P<0,01). Leiti nõrk positiivne fenotüübiline seos (r_p=0,093; P>0,10) esimese ja teise pesakonna suuruse vahel.

Poegimissessiooni mõju Poegimissesooni analüüsimisel leiti, et veidi madalama keskmise massiga põrsad sünnivad suvel ning tunduvalt raskemad põrsad ja pesakonnad talvel (P<0,05). Pesakonnamass            3-nädalaselt oli kevadel sündinutel (P<0,05) oluliselt suurem kui suvel ja sügisel sündinutel. Kevadel poeginud emiste piimakus oli oluliselt suurem sügisel poeginutest (P<0,01). Poegimissesoon ei mõjutanud oluliselt põrsa ega ka pesakonna võõrutusmassi. Parem massi-iive          3. nädalani suurendas kevadel sündinud pesakondade massi 3-nädala vanuses võrreldes suvel ja sügisel sündinutega (P<0,05). Põrsaste säilivus 3. elunädalani oli aga oluliselt kõrgem talvel sündinutel (94%), võrreldes kevadel (90%) sündinud põrsaste säilivusega (P<0,05). M.H. Fahmy jt. (1978) põhjendavad põrsaste paremat säilivust talvel sellega et külmadel kuudel on lauda sisetemperatuur konstantne ja säilitab palju ühtlasema taseme, aga suvekuudel on temperatuur palju kõikuvam tõustes mõnel pool suhteliselt kõrgele. Kõrgetel temperatuuridel on imetavad emised üldiselt vähem hoolivamad põrsaste suhtes, mistõttu suureneb põrsaste surevus emise poolt tekitatud vigastustest.

Korrelatsioonid Lisaks eeltoodule uuriti viljakusnäitajate vahelisi seoseid. Leiti negatiivne seos põrsa massi ja pesakonna suuruse vahel sünnil (P<0,001) ning positiivne seos põrsa sünnimassi ja 3- (r_p=0,158; P<0,001) ning 8-nädalaste (r_p=0,168; P<0,01) põrsaste säilivuse vahel. Pesakonnamass hakkas langema, kui põrsa keskmine sünnimass ületas 1,49 kg. Elusaltsündinud põrsaste arvu ja pesakonna sünnimassi vahel leiti tugev positiivne seos r_p=0,885 (P<0,001). Samuti positiivne, kuid keskmise tugevusega seos leiti sündinud põrsaste arvu ja piimakuse (r_p=0,521) ning 8-nädalase (r_p=0,550) pesakonna massi vahel (P<0,001).