EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

eesti maatõugu siga

eesti maatõugu siga

EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

eesti suur valge tõug

eesti suur valge tõug

EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

djurok

djurok

EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

pieträän

pjeträän

EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

ristandsead

ristandsead

EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

Seakasvatusest Eestis enne riiklikku iseseisvust

Mees ja sead
Mees ja sead

Mag. agr. Elmar Liik. Täiendanud ja keeleliselt kaasajastanud pm-dr Alo Tänavots
Agronoomia 1930:(12)486–489

Soome kirjandusallikad väidavad, et soomeugri rahvad, nende hulgas ka eestlased, on sigu pidanud juba enne praegustele elukohtadele asumist. Eestlaste levikualal esines niihästi lont- kui ka kikkiskõrvalisi maasigu, kes põlvenesid euroopa metsseast (sus scrofa).

Selliseid aborigeenseid sigu peeti ka võrdlemisi vabalt. Kevadel, suvel ja sügisel pidid sead metsast, teede äärest, kesalt ja viljapõllult ise toitu otsima. Talvine sööt oli eriti vilets, lisaks muule anti söögiks ka hobusesõnnikut ja sead tuhnisid ka ise sõnnikuhunnikutes. Ainult poegimis- ja nuumamisajal hoolitseti nende eest pisut rohkem, hoides neid selleks kohandatud onnides. Onnid – pultkatusega (ühetahuline ja -kaldeline katus, mis tavaliselt toetub ühele kõrgemale vertikaalpinnale või seinale) väiksed, umbes 4,5–9,0 m2 suurused sigade kuudid, olid hõredad, külmad, madalad ja poolpimedad, sest lisaks uksepragudele said valgusekiired lauta tungida ainult läbi ukse ülemises osas asuva väikse luugi ehk akna.

 

Joonis. Metsseale sarnanevad kodustatud sead neile ehitatud onni ees 17. sajandil (Kolm siga seasulu ees 1652. a Karel Dujardin) (EKM j 5504 VG 2195/b)

 

Joonis. Metsseale sarnanevad kodustatud sead aedikus 17. sajandil (Kolm siga tara ääres 1656, Karel Dujardin) (EKM j 5508/b VG 2199/b)

 

Arvesse võttes sigade viletsaid, metsseale enam-vähem sarnanevaid elamistingimusi, nägid sead ka enam-vähem metsseasarnased välja – pika kitsa tugevakärsalise sirge peaga, tihedate harjastega küürus kitsa selja ja luipu laudjaga ning võrdlemisi tugevate kõrgete kehvade sinkidega jäsemetega. Nende headeks omadusteks võib lugeda head kohastumist, vastupidavust ja head sigivust. Seakasvatuse alal tegi suuri edusamme 19. sajandi keskel Inglismaa, kus kujundati mitmed ülemaailmse kuulsusega seatõud. Nii lõpetati ristamist kasutades berkširi sea aretus 1856. a. Sellesse keskmise suurusega värvilt musta (ainult alajäsemed, sabaots ja kärss oli pealt valge) varavalmivasse seasse oskasid inglased ristamisega koondada Euroopa ja Aasia tolleaegsete paremate sigade head omadused. 1851. a Windsoris peetud näitusel võitsid kuulsuse oma ilusate kehavormide ja omadustega kangur Tuley poolt välja pandud suured valged inglise sead ehk suured jorkširid. Mainitud kaks tähtsamat inglise seatõugu levisid pea kogu arenenud maailmas. Saksamaal sai inglise suurte valgete sigade kasvatamine eriti hoogu pärast Hamburgi näitust 1863. a, kus need sead põllumeeste soosingu suutsid võita.

 

Joonis. Arvatavasti berkširi tõugu sead 1890. aastatel ilmselt krahv Bergi majapidamises (Perekond Berg arhiiv, EAA.1874.1.3511.4)

 

Joonis. Äärmiselt karvane suurt valget tõugu kult 1880ndatel, auhinnatud Holywell Windsor, kes kuulus Sander Spencerile Holywelli mõisast, St. Ives, Hampshire (http://www.anglophile.ru/).

 

Ka Eesti suurpõllumehed importisid neid sigu meie kohaliku maasea parandamiseks. Nii kirjutatakse 1867. a Baltische Wochenschrift für Landwirtschafti ajakirjas lk 170, et 1866. a on edukalt edasi mindud maasea parandamisega, ristates neid inglise berkširi, jorkširi ja suffolki tõugu kultidega.

 

Seakasvatuses jätkatakse edukalt katseid kasvatada kodumaist tõugu ristates neid inglise kultiga, eriti jorkširi, suffolki ja berkširi tõugudega ning eriti viimasel ajal teostatud ristamise tulemused näivad olevat edukad. Sealiha hind on mõnes piirkonnas märkimisväärselt tõusnud, ulatudes eelnevaga võrreldes isegi kahekordseks. Seda kõrget hinda maksavad peamiselt põllumajandustootjad, kes peavad oma teenijatele pakkuma seda lemmiktoitu. (Google tõlge)

Joonis. Info maasea parandamisest imporditud inglise kultidega 1866. a (Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft 1867, lk 170)

 

Eriti suurt edu olla saavutatud berkširidega. Viimast soovitati meil pidada nende vastupidavuse ja hea aklimatiseerumisvõime tõttu. Juba 19. sajandi viimasel veerandil peeti Eestis mitmel pool berkširi tõugu sigu, näiteks esinevad kohalikel põllumajandusnäitustel nende sigadega, saades kõrgeid auhindu, mitmed mõisad nagu: Raadi, Torma, Vana-Kuuste, Kavastu, Kastre, Kuriste, Uue-Võidu, Räpina jne.

Berkširi tõu kõrval esitleti näitustel väiksemal arvul veel teisigi tõuge, nagu suffolk (e väike must) (Ulila) ja linkolnšir (Vana-Kariste). Samas levisid rohkem, eriti 19. sajandi viimasel kümnel, inglise suured valged sead. Neid esitlesid näitustel mitmed majapidamised, näiteks Kongota, Kastre, Tarvastu, Saku jne. Eestis ei esinenud mitte üksinda inglise suuri valgeid sigu, vaid ka väikseid ja keskmisi, kelle jälgi mõnel pool Eestis 1930-l leida võis (näiteks Olustveres).

Peale inglise sigade importisid mõisnikud väiksemal arvul ka saksa ja taani vääristatud maasigu.

 

Joonis. Kaks suffolki e väikest musta siga (väljasurnud), Smithfieldi näituse tšempionit (Vikipedia)

 

Joonis. Linkonširi lokkiskarvaline siga (väljasurnud) (EPM FP 250:61; Eesti Põllumajandusmuuseum)

 

Joonis. Väike valge seatõug 1930-l. aastatel (EPM FP 250:48; Eesti Põllumajandusmuuseum)

 

Joonis. Keskmine valge seatõug (1930-l aastatel) on Ühendkuningriigist pärit kodusigade tõug. See aretati Jorkširi maakonnas umbes samal ajal kui suur valge tõug. Selle nimi tuleneb sellest, et selle sea suurus oli suure valge ja nüüdseks väljasurnud väikese valge vahepealne. Tõugu tunnustati 1884. aastal. (EPM FP 250:44; Eesti Põllumajandusmuuseum)

 

Mis otstarbel sigu kasvatati? Eestis kasvatati peamiselt rasvasigu oma majapidamise tarbeks ning ka kohalikkude ja Vene turgude lihaga varustamiseks. Kerkisid esile aga ka välismaa turud nagu Saksamaa. Näiteks saatis von Essen Kastrest 1883. a 24 nuumatud parandatud maasiga (260–700 saksa naelase (130–350 kg) elusmassiga) Tallinna kaudu laevaga Hamburgi. Vaatamata sellele, et ebaühtlase laevaühenduse tõttu oli sigadel tulnud Tallinnas kaheksa päeva oodata, oli see äriline toiming siiski rahaliselt tasuv olnud. Essen soovitas ka edaspidi sigu Eestist Saksamaale eksportida.

Olgu mainitud, et kuni 1887. a eksportisid ka taanlased elussigu peamiselt Hamburgi, osalt rasvasigadena, osa aga, nimelt väiksemad ja kõhnemad, töödeldi Hamburgis ümber peekoniks ja saadeti saksa peekoni nime all Inglismaale. 1887. a, kui taani sigadel esines nakkushaigusi, keelas Saksa valitsus, kellel taani sead ammu pinnaks silmas olnud, taani sigade impordi ära. Pärast seda ja 1896. a, kui uuesti hakati maksustama vahepeal vaba olnud elussigade importi Saksamaale, hakkasid taanlased oma seakasvatust Inglismaa nõuete järgi ümber korraldama. Sajandi lõpul saavutavadki taanlased suurt edu peekoni ekspordiga Inglismaale, vedades 1899. a välja juba 54 000 000 krooni eest peekonit.

Ka meie suurpõllumeeste seas propageeriti peekonsea kasvatamist. Cand. agr. Bähncke kirjeldas 1898. a Taani sigade eksporti Inglismaale ja soovitas seda ka siinsetele põllumeestele. Samal aastal mainib Nikolai von Essen Kastrest, et rasvasigade nuumamine pole tasuv. Piimakarjade suurenemisega asutatakse järjest enam mõisatesse meiereisid ja seal järele jääv kooritud piim (lõss) on kõige kasulikum sigade kaudu ümber töödelda peekoniks. Ta soovitab asutada Tallinnasse eksporttapamaja, kus on palju vabrikutöölisi, kes peekonitööstuse kõrvalsaadused ära tarvitaksid. Essen oli ka ise Libausse (Liepaja) peekonisigu saatnud, mis oli olnud ka tasuv.

1899 a Balti põllu- ja metsameeste koosoleku piimanduse ja seakasvatuse sektsioonis mainivad Riia polütehnikumi prof Woldemar von Knieriem ja Eduard von Wahl Adavere seakasvatust, soovitades sel üle minna peekoniseakasvatusele. Peekonsea kasvatus olla majanduslikult palju tasuvam, nii nagu seda näitasid Riia polütehnikumi katsemõisas Peterhofis tehtud katsed. Hiljem soovitab ka prof Persival Stegmann sedasama. Asutatakse aktsiaselts eksportlepamajade avamiseks.

Asutatigi eksporttapamajad, esialgu Riiga Lõuna-Liivimaa tarvis, kus prof Stegmanni sõnade järgi oli seakasvatus enam arenenud kui Eesti Liivimaa osas. Eestisse asutati Põhja-Liivimaa eksporttapamaja Tartu lähedale, Riia maantee ääre, Tamme kõrtsi (1902), mis aga töötas lühikest aega (suleti 1905). Tapamaja sulgemise põhjustest pole ajakirjanduses muud kirjutatud kui et tapamaja pole ühistegelisel alusel toiminud ja seetõttu esines raskusi selle majandamisel. Arvatavasti aga oli selles süüdi ka sigade ja kapitali puudus ning seakasvatuse üldine organiseerimatus. Lisaks sellele ei valitsenud põllumeeste seas üksmeel peekoniseakasvatuse suhtes, näiteks proovis mõni (Restu mõisa omanik Alfred von Roth) tõestada, et rasvasigade kasvatamine olla tasuvam, mis aga põhines ekslikel arvutustel. Libaus (Liepajas) Lätimaal, töötas aga hiljem suurem eksporttapamaja, kuhu ka olla Eestist sigu saadetud.

 

Joonis. Tartus Riia tänava ääres asunud Novumi tapamaja krundi plaan 1905. aastast. Plaanil märgitud kaks sõõriga tähistatud hoonet kohandati tootmiseks. Seal olid ruumid loomade tapmiseks (eraldi veistele ja sigadele), veterinaarkontrolli teostamiseks ja liha ekspordiks ettevalmistamiseks (soolamine, lihakehadest sisikondade eemaldamine, jahutamine, tembeldamine, pakkimine). Vorstitsehhil olid eraldi ruumid. Tootmise tarbeks rajati korralik veevarustus, plaanil üleval vasakul olev ristkülik tähistab veefiltreerimise basseini. (EAA 2381-2-3910)
Rohkem infot

 

Joonis. Kunagine Tamme e Valge Hobuse kõrts ja selle juurde ehitatud teatrihoone Novum (paremal). Repro joonistusest. (Uno Hermann, insener-geodeet ja kodu-uurija (AIS) EAA.5238.1.636.7)
Rohkem infot

Peekonsea kasvatamise ajajärgul kerkib uuesti esile sea tõuküsimus. Prof von Knieriem ja E. von Wahl soovitavad Taanist ja Saksamaalt sisse tuua sealseid parandatud maasigu. Kohalik maasiga olla veel liig metsea (sus scrofa) sarnane, kes sellisel kujul peekonseaks ei kõlbavat. 20. sajandi alul teeb propagandat taani vääristatud maasea kasuks keiserliku Gačina farmis inspektor A. Beck. Ta toob muuhulgas esile, et taanlased on oma siga peekoni suunas juba üle 20 a aretanud ja siin pole mõtet uuesti seda tööd tegema hakata. Pealegi on võimalik Taanist neid, juba enam-vähem sobivat peekonisiga, importida, makstes tolleaegsetes Vene Baltisadamates 60–90 rbl tükist, põrsad odavamad. Oli muidugi ka vastupidiseid arvamisi, nii näiteks arvab parun Brinken, et kohalikku maasiga saaks parandada inglise suure valge seaga ning nii saada odavam ja meie oludes parem peekonisiga kui taani parandatud maasiga.

Kohaliku eksporttapamaja seisma jäämisega 1905. a kadus pikkamööda ka päevakorrast osaliselt levinud peekonsigade kasvatus, andes jälle ruumi rasvasigadele, keda kasvatati vene turu nõuete kohaselt.

Lõpetuseks peab mainima, et seakasvatus oli pea täielikult organiseerimata kuni riikliku iseseisvuseni. Mitmed sammud, mis tehti seakasvatuse alal, olid küll võrdlemisi ratsionaalsed, kuid üldise organiseerimatuse tõttu olid need juhuslikud ja lühiajalised. Sigade sugulavu ja kuldijaamu oli üksikuid, näiteks väikepõllupidajate tarvis töötas Põllumeeste Keskseltsi järelvalve all sigade sugulava Päriveres Johann Hanseni majapidamises, kust 1915. aruandeaastal müüdi põllumeestele 85 aretuspõrsast. Riigi abirahaga tegutsesid 1915. a ka viis kuldijaama kuue kuldiga. Sigade tõuküsimuses valitses enam-vähem selgusetus. Väikepõllupidajad otsustasid alles 1914. a Viljandi koosolekul peatuma jääda inglise suure valge sea juure. Tõugude mitmekesisus mõisates ei jätnud muidugi mõjustamata ka talude sigade koosseisu, sest mõisatest levisid imporditud seatõud varem või hiljem ka taludesse, sulades kokku seal asuvate kohalikkude maasigadega. Nii oli 1930-ks aastaks meie kohalik maasiga puhtal kujul pea igal pool kahjuks enam-vähem kadunud. Mõnel pool võis veel selgesti täheldada omal ajal mõisnike poolt soovitatud berkširi sigade jälgi, näiteks Tartu ümbruses olevad mustad ja mustakirju sead, kelles oli Torma ja Raadi mõisa endiste berkširi sigade verd. Pärnumaal leidus isegi lontkõrvsigu, kes põlvenesid arvatavasti endisest, vähesel arvul sisse toodud saksa vääristatud maaseast.

 

Joonis. Sead Tartu maakonnas 1929. aastal. Tumedad laigud sigade kehal viitavad berkširi tõugu eellastele. (Ivar Paalmann, EFA.644.3.10439)

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft. Aastakäigud 1863–1915 (inel).
  2. Detlweiler-Müller. Lehrbuch der Schweinezucht. 1924.
  3. Schweinezucht. 1927.
  4. Yrjö Collan. Seakasvatuse Õpetus. 1922.
  5. Obzor razvitja agronomitseskoi pomoši krestjanskomu naseleniju 1912–1915

OST

Puhtatõuliste noorsigade müük baasaretusfarmidest toimub aretusspetsialisti Aino Aringo vahendusel: 532 64890,

 

  

MÜÜK / PAKKUMISED

Puhtatõuliste noorsigade müük baasaretusfarmidest toimub aretusspetsialisti Aino Aringo vahendusel: 532 64890.

 

 

KALENDER

<< November >>
E T K N R L P
  1
2 3 4 5 6 7 8
9 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30  
Kuldisperma tellimine