Pärast Esimese maailmasõja lõppu oli Eesti Vabariigi põllumajandus nõrgalt arenenud. Rahas arvutatult ületas toiduainete sissevedu kolm korda toiduainete väljaveo. Seakasvatust hakati edendama peekoni tootmise suunas, kusjuures riigi toetus oli tõhus.

1923. a. alustas tegevust Eesti Seakasvatuse Selts. Riikliku abirahadega palgati ametisse instruktorid, kelle ülesandeks jäi talupoegade nõustamine, tõuaretustöö juhtimine, sugulavade ja kuldijaamade asutamine, jõudluskontrolli korraldamine ja kontrollimine ning riiklike abirahade jaotamine. Tõuparandus rajati esmalt suurele valgele, hiljem aga ka maatõugu sigadele. 1925...1936. a. osteti välismaalt 76 suurt valget ja 41 maatõugu siga.

1930...1931. a. tegutses üle maa 13 suure valge ja 9 parandatud maatõu sigade sugulava. 1929. a. alanud majanduskriisi ja põllusaagi ikalduse tulemusel vähenes aasta jooksul peekonisigade eksport 22 % ja sigade arv 8 % võrra. Kriisiaastail maksis riik talupoegadele toetust iga I ja II klassi peekoni eest 10 krooni. Samuti anti abiraha tõusigade ostmiseks.

Alates 1936. a. kasvas kiiresti raskemate, 120...160-kg sigade müük Saksamaale ja Nõukogude Liitu, sest nende eest maksti kõrgemat hinda. Kogu sealiha ekspordist moodustas siis peekoni eksport ligikaudu ühe kolmandiku.

Pärast Teist maailmasõda talumajapidamine kui majandamissüsteem lõhuti täielikult. Vähenes produktiivloomade arv ja tõuaretus lakkas.

1947. a. loodi Tartus Eesti NSV Teaduste Akadeemia allasutusena Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut. Esimeseks komplekseks uurimistöö teemaks oli tõuloomade genofondi uurimine, arvelevõtmine ja aretusstruktuuri kujundamine.

1951...1954 korraldati autori juhtimisel koos tõulava töötajatega 9 rajoonis sigade uurimisekspeditsioon. Ühtekokku 32 kolhoosis kaaluti, mõõdeti ja nummerdati üle 1300 tõusea. Koguti andmed sigade arenemise, välimiku ja jõudluse kohta. Tehti kindlaks Eesti Vabariigi ajal aretatud 5 liini ja 5 perekonda. Koostati liinide ja perekondade kohta geneoloogilised skeemid. Emiste välimikku ja reproduktsioonijõudlust hinnati võrdlevalt karjas olevate vanusekaaslastega.

Uuriti sigade söötmist tõufarmides. Töötati välja eesti peekoni tõugu sigade tõustandardid. Uuriti emiste reproduktsioonijõudlust. Viidi läbi sigade nuumamise katsed peekoni- ja poolrasva nuumal ning tõugudevahelisel ristamisel. Kogu selle töö tulemused on üldistatud tabelites 1...6.

Kehtna seakasvatuse kontrollkatsejaam loodi 17. märtsil 1957. Katsejaama ülesandeks oli vabariigi ulatuses tõusigade jõudluse kontroll ja kõrge jõudlusega tõusigade väljaselgitamine. Samuti tuli uurida ja täiustada sigade erinevaid söötmise ja pidamise viise.

1959. a. valmis esimene 50 rühmasuluga sigala (200 seale), 1964. a. sai valmis kontrollsigala 384 ja 1974. a. sigala 368 individuaalsuluga ning töö- ja olmeruumidega.

Paralleelselt ehitusega tegeldi pidevalt ka uurimistööga sigade kontrollnuuma, söötmise- ja pidamistehnoloogia ning sealiha kvaliteedi alal. Seakasvatuse osakonnas tehtud uurimistööde alusel oli 1989. a. lõpuks kaitsnud edukalt põllumajandusteaduste doktori ja kandidaadi väitekirja 7 teadurit.

1960...1989. a. suurenes eesti peekoni ja suurt valget tõugu sigadel keskmine massi-iive vastavalt 35 ja 74 g ning söödaväärindus paranes 0,42 ja 0,52 sü/kg. Lihakeha pikkus suurenes eesti peekoni tõul 4 ja suurel valgel tõul 6 cm. Seljapeki keskmine paksus õhenes eesti peekoni tõul 9 ja suurel valgel tõul 10 mm.

Lihakeha morfoloogiliseks uurimiseks tükeldati ja dissekteeriti kokku 160 katsesea lihakeha (tabelid 2 ja 3). Esitatust selgub, et kõige rohkem on lihaskude singis ja abatükis. Üldiselt on emiste lihakehad ka taisemad kui orikate lihakehad. Kultide lihakeha koostises olid suured erinevused (tabel 4).

Eesti peekoni tõugu kuldil Tiiter 6647 olid kõige lihasemad ja vähem rasvasema lihakehaga järglased: vastavalt 58,0 % ja 24, 2 %. Suurt valget tõugu kuldi Ain 1195 järglaste lihakehades oli lihaskude 56,4 % ja rasvkude 28,0 %. Erinevused lihas- ja rasvkoe sisalduses on kultide järgi ka tõenäosed. Eelnimetatud kuldid andsid erinevate emistega lihavaid ja õhukese pekiga järglasi. Lihakeha mõõtmete, kudede sisalduse ja nuumaomaduste korrelatsioonid esitatakse tabelis 5. Lihasuse indeks - peki ja lihassilma pindala suhe iseloomustab väga hästi lihakeha rasv- ja lihaskoe sisaldust.

Sigade jõudluse parandamiseks tuleb kontrollüleskasvatatud kõrge jõudlusega noori kulte kasutada eelkõige sigade kunstliku seemenduse jaamades (tabel 6).

Eestis toodetakse traditsiooniliselt palju sealiha. 1990. a. moodustas Eesti Vabariigis toodetud lihast sealiha 47 %, veiseliha 39 %, linnuliha 9 %, lambaliha 2 %, muud 3 %.

1986. a. oli vabariigis kokku 87 sigade tõufarmi (tabel 8). Nendest tõufarmidest müüdi samal aastal 21 200 tõusiga, sellest Nõukogude Liitu 15 860 (tabel 9).

Kuna eesti seatõugudel on hea reproduktsioonijõudlus, müüdi neid ka Ungarisse (1032 eesti peekoni tõugu siga), Saksa DV-sse (168 peekoni tõugu siga) ja Tšehhoslovakiasse
(75 suurt valget tõgu siga).